Repliik: Telli ja osta!

Tea Raidsalu Foto: Elmo Riig / Sakala

Telefoniekraanil võõrast numbrit plinkimas nähes on esimene mõte, et selle kõnega üritab keegi keelitada imesoodsalt ajakirja tellima või pakub end kodu kraamima supervõimsa tolmuimejaga müügimees.

Tõtt-öelda on need kõned äärmiselt tüütud. Eriti ebameeldiv on see, kui müüjatega tuleb kembelda hilisõhtul. Ilmselt pakuvad müügikõned huvitavat infot ja vaheldust neile, kes ei satu eriti tihti kauplustesse. Ka osa eakaid inimesi kuulab tänulikult ja huviga, missuguseid moodsaid asju on tänapäeval saada.

Kui ma midagi vajan, otsin seda ise kaubandusvõrgust. Ma ei talu pähemäärimist ja sestap ei osta põhimõtteliselt mitte midagi ühe telefonikõne peale. Kord tõesti kuulasin lõpuni päheõpitud monotoonse kiidukõne. Esitasin paar täpsustavat küsimust, kuid saadud ebamääraste vastuste põhjal leidsin, et ma ei soovi pakutavat osta. Reageering «Miks te siis üldse küsite, kui nagunii ei taha seda raamatut?» kinnistas mu otsuse.

Usun, et helistajatelt nõuab amet veenmisjõudu ja kannatlikkust ning arvatavasti peavad nad kuulma ilkumist ja sõimu. Siiski ei taha ma kohe kõne algul keeldudes kuulda nähvamist: «Kuidas te teate, et ei taha seda, kui te ei kuulagi mind!»