Hege Haljak joonistas näitlejatele näo pähe

Hege Haljak (vasakul) sai filmitalgutel kätt proovida nii soenguid sättides kui keerulisi grimme luues. Foto: Erakogu

«Filmitalgute» projektis lõi grimeerijana kaasa Viljandi neiu Hege Haljak. Pärast põnevat suve tõdeb ta, et otsustas just saadud kogemuse ajel asuda õppima seda eriala.

Praegu Tartus juuksuriks õppiv Hege Haljak leidis kevadel juhuslikult internetist, et on võimalik osaleda projektis «Filmitalgud». Et tema suurim unistus on saada grimeerijaks, otsustas neiu osa võtta: ehk õnnestub saada kogemusi ja leida tutvusi.

Juulis heliseski Hege telefon ning «Filmitalgute» vabatahtlike koordinaator Lili Pilt teatas, et ta on välja valitud. Järgmisel päeval sõitis neiu Tallinna kohtuma pea­grimeerija Maarja Sillaga, kes on teinud grimmi väga paljude filmide ja telesaadete tarvis. Pärast kiiret koolitust saigi Hege tööle asuda.

Räägi, Hege, missugused olid sinu ülesanded.

Minu ülesanne oli teha igal hommikul grimm peanäitlejatele ja mõnele massistseenides osalejale. Põhitöö järel pidin olema valvel: äkki vajab kellegi nägu kohendamist või uuesti tegemist. Päevad olid tihedad ja huvitavad.

Käisid kaasas kõikidel võttepäevadel. Kas töö oli raske?

Võttepäevi oli 15 ning siis veel üks lisapäev. Augustis sõitsime läbi kõik Eesti maakonnad.

Grimeerimistöö polnud väga keeruline. Mulle olid rasked hoopis öösõidud. Neid polnud sugugi vähe. Näiteks Hauka laada võttepäev Antslas lõppes hilisõhtul kella üheteistkümne paiku ning pärast seda sõitsime uude võttekohta teise Eesti otsa Kiviõlisse. Järgmisel hommikul oli äratus taas kell seitse, algas uus võttepäev ning tuli olla reibas ja tähelepanelik.

Missugused võttekohad ja stseenid olid sinu meelest kõige huvitavamad?

Väga raske on esile tuua kõige huvitavamaid, sest kõik olid erinevad ja väga põnevad. Eriti meeldis mulle Põlvamaal vändatud nõiamaja stseen: kunstnik Anneli Arusaar oli saavutanud õige aura. Nõia osatäitja sobis samuti suurepäraselt oma rolli.

Lahe oli Türisalu panga «fiktiivsete enesetapjate kokkutulek». Inimeste peas oli ainult üks küsimus: kas hüpata kuristikku enne maailma lõppu või jääda ootama, milline see viimnepäev on.

Loomulikult jäi meelde ka Viljandi võttepäev, milles osales Peeter Volkonski.
Missugune oli kõige põnevam grimm, mis sul teha tuli?

Peaosatäitja Märt Koik sai esimesel võttepäeval autoga sõites haava otsaette ning pidin tegema iga päev samasse kohta samasuguse jälje, sest filmi tegevus toimus ühe päeva jooksul. See vajas suurt täpsust.

Keeruline oli seegi, kui sättisime koos Maarja Sillaga ühele osatäitjale püstolit laubale. Pidime kasutama mitmesuguseid liime ja silikooni, et raskus püsima jääks. Sellega poleks ma kindlasti üksi hakkama saanud. Tulemus oli väga tõetruu.

Mida sa sellest tööst kõige rohkem õppisid?

Õppisin ennekõike kannatlikkust. Filmivõtted ei ole jooksuvõistlus, milles kõik tahavad teha rekordit, vaid suur ootamine ja teistega arvestamine. Kõik selle protsessi lülid on väga tähtsad ning kui üks logiseb, ootavad teised tema järel.

Filmitalgute kogemus on unustamatu. Tänu sellele projektile oli möödunud suvi minu kahekümne eluaasta kõige huvitavam. Sain teha seda, mida kõige rohkem armastan ja millega tahan tegelda iga päev.

Kogemus kinnitas minu valikuid ning pärast juuksurikooli lõpetamist lähen õppima grimeerijakutset. Suur aitäh kogu tiimile!