Kitarrifestival ulatus läbi universumi

Järelkasvu eest tuleb alati hoolt kanda. Noorte kitarriorkestri esinemise võttis publik suurepäraselt vastu. Foto: Urmas Volmer

13.—17. septembrini peeti neljas Viljandi kitarrifestival, mille seekordsed kontserdid ulatusid ka Narva ja Tallinna. Festivalil pääsesid maksvusele muusika avatus ja avarus ning selle loojate loomulik lihtsus.

Siinse festivali eesmärk on tutvustada ja propageerida improvisatsioonilist kitarrimängu. Nõnda koosnes kava eelkõige džässmuusikast, kuid kõige laiemas mõttes. «Džäss on hingeseisund,» ütles Lembit Saarsalu ajakirjas «Muusika». Tagasi vaadates võib öelda, et tänavune festivalil oli pühendunud üksikule helile, selle suurusele kogu universumi mõõtmes ja hingeseisundile, mida see tekitab.

Omapärased kõlad

Niisugune abstraktne elamus saadi omanäolise kõlapildiga Stian Westerhusi kontserdil. Tema stiilideülese ja ühest lainetavast emotsioonist koosneva ülesastumise helide robustsus juhtis kuulaja suisa ebameeldivuse ja talumatuse äärele ning sealt edasi põhjamaiste rahvamuusika motiividega oma juurte ja sügava rahu tunnetamiseni.

Vastandlikkust pakkus ka Sardiinia muusik Paolo Angeli, kes enda kombineeritud keelpillil (pooleldi kitar, pooleldi tšello) sidus improvisatsioonis tribal-, rokk-, rahva-, džäss- ja kirikumuusikat. Kuulsime, kui väike on maailm ja kuidas muusikas sulavad ühte riikide, ajastute ja kultuuride piirid.

Maailmade sulandumisega kohtus publik veel Drum Prana ja Weekend Guitar Trio kontserdil, kus muusikat illustreeris videoinstallatsioon. Üheks said mandalad, universum, pühakupildid ja kõrb. Sõna «prana» tähendab tõlkes elujõudu või energiat. Naturalistliku polüfoonia kaudu lõid selle laval esimest korda kohtunud kitarritrio ning rütmi-improvisatsiooni nelik.

Stiilipuhas ja suunitletud

Konservatiivsema maitsega kitarrimuusika austajatele sobis USA kitarristi John Stowelli ja Eesti saksofonisti Lembit Saar­salu kontsert. Noorema kuulajaskonna meelest pakutu ehk kahvatus varem kuuldu ees, ent oli stiilipuhtam ja suunitletum.

Omamoodi tunnustusena jäi meelde Lembit Saarsalu lause: «Juba New Yorgiski teatakse, et Viljandis on festival.» Järelikult pole Viljandi kuulus üksnes kui folgilinn.

Romantilise meelelaadiga inimesi rõõmustas Nevil Blumbergi soolokontsert. Äsja muusikasse naasnud kitarrist avas oma stiiliotsinguid ja tutvustas uuemat loomingut.
Kava oli mitmetahuline ning sisaldas kitarrieeskujude loomingut. Enim meenutas muusiku stiil Tommy Ema­nueli.

Kandnud ette oma loo «Morning Dreamer», tunnistas Blumberg, et see pala on hinge puhastamise vahend, mis sobiks hommikuse lemmikjoogi kõrvale. Äraproovimiseks jääme ootama tema plaati «First Try».

Helide hingestatud minimalism, džässi hingestatus ning stiilide ja ajastute sulandumine kohtusid eesti kitarrivirtuooside ja Tallinna kammerorkestri kontserdil. Paul Daniel, Robert Jürjendal, Andre Maaker, Jaanus Nõgisto, Oleg Pissarenko, Riho Sibul, Mart Soo, Jaak Sooäär, Ain Varts ja Ain Agan esitasid omaloomingulisi palu, mis olid arranžeeritud või loodud selleks kontserdiks.  

Eriilmeliste kitarristide kaudu sai kuulaja ühtlasi ülevaate lähikümnendite muusikaloost ning nende muusikuks kujunemisest. Publik aplodeeris seistes.

Peale kontsertide olid festivalil õpitoad ning kitarrimeistrite päev. Noore kitarristi preemia pälvis sel aastal Martin Matt.