/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
RIIGIKOGU VÕTTIS kolmapäeval pärast pikka ja valulikku ettevalmistusprotsessi vastu tuleva aasta riigieelarve. Vahetult enne seda tuli teha veel üks hädakärbe, et tulud ja kulud paremini kokku läheksid. Teisisõnu ei paku majanduse ja rahanduse praegune olukord võimalust eriti millegi üle rõõmustada.
Suure tõenäosusega tekib juba tänavuses eelarves puudujääk, mida tuleb hakata parematel aastatel kogutud reservide arvelt katma. Ka tuleva aasta prognoosid on järjest halvenenud ning hoolimata mitmest uuest eelarvekärpest ei saa välistada, et sellest on ikkagi vähe.
On ilmne, et 2010. aasta eelarve ei tule ots otsaga kokku ilma seadustega fikseeritud kulusid läbi vaatamata. Tulumaksulangus, mis kehtiva seaduse järgi peaks 2010. aastal jätkuma, on kohatu utoopia.
Eesti majandus ja rahandus vajavad tugevat ankrut, mis saab olla ainult üleminek eurole. Me peame arvestama, et lähiajal kaotab meie riik mitu tähtsat edumärki, mis on olnud meie konkurentsivõime tagatised alates 1990. aastate algusest.
Eeskätt kaotame oma positiivse imago kui tasakaalus eelarvega riik. Heade aegade ülekulutamine tõi kaasa suutmatuse kitsal ajal noid ülepaisunud kulusid kokku tõmmata. Kahjuks tähendab see ka teiste atraktiivsuseelduste tuhmumist — pean silmas eeskätt proportsionaalset tulumaksu ning ettevõtte reinvesteeritud kasumi maksuvabastust. Need põhimõtted peavad jääma, kuid edasiminekuks vajab Eesti lisahoogu.
ÜLEMINEK EUROLE tähendab kuulumist tugeva majanduse klubisse. See on oluline eeldus võimalike uute investorite silmis. Midagi pole teha, aga eriti praegusel keerulisel ajal on umbusk väikese riigi enda rahaühiku suhtes kerge tekkima.
Teiseks teeb euro kasutuselevõtt paljud protseduurid nii tavakodanikule kui ettevõtjale soodsamaks ja mugavamaks, sest vähenevad tehingukulud ja hinnavõrdlus teiste euroala riikidega muutub ülilihtsaks.
Kolmandaks tekib Eestil võimalus vahetult osaleda Euroopa rahapoliitika otsuste tegemisel. Senised kogemused näitavad, et euroalasse mittekuuluvate Euroopa Liidu liikmete mõju ühenduse majanduspoliitikale on sinna kuuluvate riikide omaga võrreldes märksa väiksem.
Võib lisada hulga teisigi argumente, nagu stabiilne majanduskeskkond, soodsamad laenuintressid ja vahetuskursi riski vähenemine.
Valimine euro ja Eesti krooni vahel ei tohi olla kõhkluskoht ega kaunidusvoor. Tuleb teha pragmaatiline ja kõigile vajalik otsus euro kasuks ning see eeldab sihikindlat tööd. Kaugemas perspektiivis määrab euroalast väljajäämine meid Euroopa Liidu madalamasse liigasse. Euro seevastu veab ka suurte raskuste puhul välja.
KÕIKI NEID argumente kaaludes tekib õigustatud küsimus, miks Eesti ei pingutanud küllalt palju, et juba 2007. aastal täita eurole üleminekuks vajalikud kriteeriumid.
Toona ei suutnud me täita niinimetatud inflatsioonikriteeriumi. Tagantjärele tark olles tuleb tunnistada, et ega tollane Keskerakonna ja Reformierakonna valitsus selle nimel eriti ka pingutanud. Siis oli peaministri seisukoht, et inflatsiooni allasurumine pidurdab majanduskasvu ja niisuguse meetme rakendamine eurole üleminekuks oleks liialdus.
Umbes samasugused väited kõlasid korduvalt, kui riigikogu liikmed eurole ülemineku kohta aru pärisid. Nüüd peame tunnistama, et palga- ja laenuralli õigeaegne ohjeldamine aidanuks nii eurot kätte saada kui praegust kriisi pehmendada.
UUS VÕIMALUS eurole üle minna tekib paari aasta pärast. Tõenäoliselt ei ole meil siis raskusi inflatsioonikriteeriumi täitmisega. Probleemiks muutub vajadus hoida valitsussektori puudujääk madalamal tasemel kui kolm protsenti sisemajanduse kogutoodangust.
Majanduslanguse süvenedes on seda võimatu saavutada, kui valitsus ei kavanda kohe uue aasta algul otsustavaid samme.
Esmalt tuleb määratleda, missuguste seadusmuudatustega eelarve struktuuri muuta. 2010. ja 2011. aasta eelarve tulevad pingelised, kuid puudujäägiga ei tohi riskida. See on väga raske ülesanne, ent sellest sõltub meie majanduse jätkusuutlikkus.
Eestil on seni olnud kaks liitumiseesmärki, ühinemine Euroopa Liidu ja NATO-ga, ning ta on need edukalt täitnud. Hinnates praeguseks kujunenud välispoliitilisi riske, on selgelt näha, kui õigeaegne oli 2004. aastal liitumine mõlema organisatsiooniga.
Et riskide tõsidusest aru saada, tasub mõelda kas või sellele, kui raskeks on Venemaa suutnud NATO-ga liitumise teha Gruusiale ja Ukrainale. Õnneks tõi meile edu see, et ükski valitsus ei võtnud neid suuri eesmärke kergelt: nii Euroopa Liidu kui NATO nimel pingutasid ühtviisi kõik valitsuskabinetid ja kõik riigikogu koosseisud.
Selles valguses tuleb tunnistada, et vahepealne lõtvus eurole ülemineku küsimuses oli suur möödalask. Meil on viimane aeg sellest aru saada ja tegutsema asuda. Selleks et tehtud vigu parandada, tuleb kõigil taas tugevalt pingutada.