Ülejäänud Euroopaga võrreldes tunduvalt suurem ränkade tagajärgedega põlengute arv on Eestis tõsist jutuainet pakkunud juba aastaid. Päästeametnikud on ajakirjanduse vahendusel tuleohutusreegleist kõnelnud ning kutsunud inimesi enda ja teiste turvalisuse huvides tähelepanelikkusele ning hoolivusele.
Viimasel ajal on kahtlemata enim tähelepanu pälvinud nõue seada 2009. aasta keskpaigaks igas kodus üles suitsuandur. Et jutt ei jääks ainult jutuks, on omavalitsused tasuta andureid jaganud oma territooriumil elavatele vanuritele ja lasterikastele peredele.
Isegi kui kõige selle tulemusena on vahel tundunud, et punase kuke isu inimelude järele hakkab raugema, näitab üldine statistika ikkagi väga kurba pilti.
Eile hommikul said raadiouudiste kuulajad teada, et vähem kui ööpäeva jooksul hukkus Eestis tulekahjudes viis inimest. Kolmapäeva õhtul tuli päästeteenistusele teade Halliste valla Päigiste külast. Päästjad leidsid lausleegiga põlenud elamust hukkunud mehe. Enam-vähem samal ajal pidid tuletõrjujad tuvastama veel nelja inimese tulesurma Hiiumaal, Jõgevamaal ja Narvas.
Mis siis ikkagi Eestis lahti on? Miks inimesed pidevast teavitustööst ja traagilistest kogemustest hoolimata ikkagi omaenese kodus tulise otsa leiavad?
«Sakala» kaldub arvama, et paljuski on tulesurmade suur arv nõukogude aja pärand. Esiteks leidub meil eeskätt väljaspool linnu endiselt palju väga halvas seisukorras maju, kus pole juba aastakümneid tehtud midagi ei elektrisüsteemi ega küttekollete uuendamiseks. Enamasti on hukkunud kiiretele muutustele jalgu jäänud ja seetõttu majanduslikult kehval järjel olevad üksikud maainimesed, kellest paljudel on küljes parandamatu viinaviga.
Seega on tegu murega, mis kirjeldab ilmekalt ühiskonna arengutaset. Kahju küll, aga arvatavasti saabub märgatav paranemine selles osas alles pärast põlvkondade vahetumist.