Helkur aitab ka pimedal vöötrajal

Jakobsoni ja Leola tänava valgusfooriga ristmikul on üks ülekäiguraja ots halvasti nähtav. Suurte puude võrad varjavad seal tänavalampide valguse ning jalakäija peab olema väga ettevaatlik. Foto: Elmo Riig / Sakala

Suurem osa Viljandi vöötradu on valgustatud hästi või rahuldavalt, kuid kahjuks leidub ka murettekitavaid sebrasid.

Olen teinud nii 2006. kui 2008. aasta sügisel pimedate ja vihmaste ilmade saabudes ülevaate Viljandi vöötradade nähtavusest ja otsustasin sõita linna sama kavatsusega läbi ka tänavu.

Pole ju kaugel aeg, mil pimedus katab tänavaid juba õhtusel tipptunnil, mil inimesed ruttavad töölt koju ja lapsed saabuvad huviringidest. Kui turvaline on neil ülekäigukohtades sõiduteele astuda? Tasub meeles pidada, et inimohvreid nõudnud liiklusõnnetused on Viljandis juhtunud just reguleeritud ülekäigukohtades: jalakäijad arvavad, et seal on turvalisim teed ületada, ja minetavad ohutunde.

Kollane valgustab hästi

Enne ringsõidule minekut lugesin läbi aastatetagused lehelood ja pöörasin enim tähelepanu varasematele murekohtadele. Endiselt hästi valgustatud sebrasid ei hakka ma ruumi kokkuhoiu mõttes üles lugema. Läbisin ühe ja sama marsruudi kaks korda: ühel õhtul raskendas nähtavust vihm, teisel oli ilm kuiv.

Männimäelt alustades pean nentima, et olukord pole suurt muutunud. Ülekäiguradade valgustus on hea või rahuldav, kuid nagu kolme aasta eest, on ka praegu üks kehvemini valgustatuid see, mis asub Selveri ees ja on reguleeritud valgusfooriga. Kauplusepoolne ots on suhteliselt valge, aga lasteaiapoolset serva katab ebameeldiv hämarus. Kui helkurita jalakäija peaks sealt ootamatult teele astuma — eriti hilisel ajal, mil käivitub kollane vilkumisrežiim —, on õigel ajal reageerida keeruline.

Halva üllatuse pakkus Riia maanteel Irve tänava otsa juures olev vöötrada. Kui kolm aastat tagasi kiitsin, et sealne halb valgustus oli asendatud paremaga, siis tänavusel kahel kontrollõhtul valitses täielik pimedus: kaks ülekäigukohale lähemat tänavalampi lihtsalt ei põlenud! Eriti kole oli see, et ühel õhtul lipsas pimeduses minu auto ees üle vöötraja tuledeta jalgratas.

Nii Reinu tee kui Ugala ringristmiku juures on valgustus eeskujulik. Kollased tänavavalgustid paiknevad tihedalt ja õigesti ning teevad oma tööd suurepäraselt.

Puud varjavad

Keeruline on lugu Tallinna tänava kolme, Swedbanki, kaubamaja ja Vana-Apteegi ees oleva vöötrajaga. Iseenesest on need normaalselt valgustatud, kuid vanalinnapoolses servas asuvate lampide valgus ei küündi kuidagi teisele poole uulitsat.

Nii ongi kaubamaja ja Swedbanki pool vöötraja otsad, mis jäävad lisaks veel sealsamas kasvavate puude varju, pimedad. Sealgi on ootamatult teele astuvat helkurita jalakäijat väga raske märgata, sest pimeduses sulab ta puutüvedega ühte.

Need pole sugugi ainsad ülekäigukohad, kus liiga lopsakad puud seavad jalakäija elu ohtu. Pimeduses jääb veetorni juures oleva valgusfooriristmiku Paalalinna-poolne sebra. Mööda Jakobsoni tänavat ükskõik kummale poole sõitjal on seal teed ületavat jalakäijat raske märgata — eriti kui nähtavust segab vihm.

Iseäranis halb on nähtavus siis, kui läheneda samale ristmikule Ugala poolt mööda Leola tänavat ning pöörata siis vasakule, viaduktile. Kui samal ajal juhtub vöötrada ületama sadulas istuv rattur — uue liiklusseaduse järgi on see ju lubatud —, pole õnnetus kaugel.

Paalalinna vöötradadele on paraku praegu raske adekvaatset hinnangut anda. Nimelt on osa sealseid tänavaid ning mõistagi ka ülekäiguradu olnud juba nädala jagu kottpimedad. Vaatluspäevadel mattusid pimedusse kõik Valuoja puiestee vöötrajad.

Endiselt võib murelapseks pidada Suur-Kaare tänaval busside lõpp-peatuses kahe tänavavalgustusposti vahel olevat sebrat: sajameetrisel teelõigul on see kõige pimedam koht.

Paalalinna gümnaasiumi juures asuvad vöötrajad on õnneks hästi näha ja, üllatus-üllatus, suurepärase valgustuse on saanud ka see, mis paikneb Kesk-Kaare tänaval Kaare kooli juures ning oli kolme aasta taguse reidi ajal üks kehvemini nähtavaid.

Halvaks läks lugu Kagu tänaval: esimesel kontrollpäeval põlesid sealsed tänavavalgustuslambid üle ühe. Paraku oli pirn kustunud just Paala tee ristmiku ja Maksimarketi vöötraja postides ning ülekäigukohti kattis pimedus. Kui päev hiljem sama teed läbisin, ei põlenud enam ükski lamp.

Helkur! Helkur! Helkur!

Ehk jäi mõni vöötrada ka üle vaatamata, kuid need, mida eespool olevas tekstis pole mainitud, ei tundunud olevat probleemsed. Näiteks Jakobsoni, Uue ja Leola tänava ning Tallinna tänava põhjapoolse otsa sebrad on päris hästi valgustatud.

Probleemseid ülekäike korda teha ei tohiks olla eriti kulukas — piisaks mõnest lisalambist, puude piiramisest või katkise pirni väljavahetamisest.

Küll aga jäi sõitude ajal silma hoopis teine probleem, mille lahendamine on sootuks odav. Võib-olla kujutan seda endale üksnes ette, aga ma ei mäleta, et varasematel sügistel olnuks näha nii vähe helkuritega jalakäijaid. Ometi piisab vaid eurost, et muuta end autojuhile nähtavaks, hoolimata sellest, kui hea või halb on tänavavalgustus.

Me ei saa olla kindlad, kas linnas põlevad kõik tuled, mis peaksid, küll aga saame teha ennast ise kerge vaevaga märgatavaks.

Teine ellujäämistõde kõlab nõnda: enne teele astumist veenduge, et auto on ohutus kauguses ja jõuab pidurdada. Pelgalt eesõigusest on teil haiglas või morgis vähe kasu.