Voolab jõgi. Jõe kohal on sild ning mööda seda voolab veel üks jõgi. Sellist tavatut pilti võib kohata Viljandimaa sõprusmaakonna Minden-Lübbecke keskuses Mindenis.
Maa, kus üks jõgi ületab teist mööda silda ning veski sõidab vete peal
23. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pean tunnistama, et polnud elu sees näinud nii ohtralt eri tüüpi vahvärke ja tuuleveskeid kui Mindenis veedetud päevade jooksul.
Kopenhaagenist Hannoveri poole lendav lennuk on pisike ning rappub sama metsikult kui mööda remonditavat Viljandi—Tartu maanteed kolistav liinibuss. Mõnus kodune tunne. Varane lennumasin on tuubil täis ärimehi. Nende rätsepaülikonnad on heast materjalist, kallid nahkkingad läigivad nagu peegel ja randmetel on rasked kronomeetrid.
Ärimeestel on ees kolmes keeles ajalehti. Huvitaval kombel laiub kõikide esikaanel üks ja seesama sõna, «kriis». Lehti puurivad silmad on murelikud, näod tõsised. Vaatepilt meenutab mõnda Monty Pythoni sketši.
Juba puudutavadki rattad maandumisrada. Mulle vastu tulnud soliidne sportlik härrasmees on täpne nagu kellavärk. Üsna pea veendun, et kuulus saksa täpsus pole tühipaljas sõnakõlks. Täpsus saksa moodi ei tähenda muide üksnes seda, et hiljaks ei tohi jääda — ka enne kokkulepitud kellaaega pole soovitav kohale jõuda.
Võlutult tõden järgmiste päevade jooksul, et kohtutaksegi punktipealt kokkulepitud ajal. Tervitussõnad öeldakse, kui kaiguvad täistundi kuulutavad tornikellad või raadiost kostab uudiseid sissejuhatav kõll.
Tiivuline sümbol
Veski on Minden-Lübbecke sümbol ja selles pole midagi imelikku. Maakonda läbib enam kui 300 kilomeetri pikkune kuulus Vestfaali veskitee. See ühendab 42 veskit, millest suurem osa on pärit XIX sajandi teisest poolest, kuid leidub ka märksa vanemaid. Need pole mingid tühipaljad dekoratiivtuulikud. Vastupidi: kõik on võimelised töötama, nagu regulaarsetel veskipäevadel lahkesti demonstreeritakse.
Usutakse, et tuuliku konstruktsioon ja põhimõte pärinevad Idamaadest. Esimeste tuuleveskite kohta on andmeid Seistanist — maa-alalt, mis paikneb Pärsia ehk praeguse Iraani ja Afganistani vahel. Araabia ajalookirjutaja Tabari on neid maininud juba aastal 644.
Tõenäoliselt tõid ristisõdijad ja palverändurid tiivikuga tuuliku idee Euroopasse XII sajandil. Seda laadi veskeid hakati püstitama just palverännakute lähtemaades. Saksamaa esimene teadaolev pukktuulik paiknes aastal 1222 Kölni kindlusemüüril.
Tollal taotles üks tsistertslaste klooster kohalikult markkrahvilt loa ehitada tuuleveski. Sellega kaasnes jahvatamise privileeg ja miili raadiuses oli keelatud püstitada teisi tuulikuid.
Vilja jahvatamise ajalugu küündib siiski veel kaugemasse minevikku. On teada, et 16 000 aastat enne meie aega kasutati metsikute viljade peenestamiseks hõõrdekivisid. Esimesed ringiaetavad veskid ilmusid 3500 aastat tagasi Induse orus. Tuhat aastat hiljem võeti Vahemere maade idaosas kasutusele juba sellised, mida aeti ringi loom- või inimjõul. Sakslased mõõdavad oma veskite ajalugu tubli tuhande aastaga.
Laias laastus jagunevad veskid kuude kategooriasse. Leidub hollandi tüüpi tuulikuid, pukktuulikuid, vesiveskeid ja hobutuulikuid. Omaette kategooria moodustavad need, mille puhul kasutatakse nii tuule- kui vee-energiat, aga midagi ainulaadset ja seninägematut on laevveski.
Selle isaks peetakse Rooma väejuhti Belisariust. Aastal 536 leiutas too esimese vesirattaga laevveski, mis hakkas sõitma mööda Tiberit. Sealt levisid need mujalegi Euroopasse.
Põhimõte oli lihtne: talumees ei pidanud sõitma oma viljakottidega veskisse, vaid see sulistas talle ise koju kätte.
Just Mindenist pärinevad Saksamaa vanimad laevveskite ülestähendused. Vanades dokumentides mainiti aastal 1326, et sealsetel jõgedel sõitis selliseid koguni kuus. XVII sajandiks teati neid olevat juba 12.
Paraku ei pidanud laevveskid ajaloo voolule vastu ning autentsel kujul pole neid maailmas säilinud enam ühtegi. Küll aga võttis Minden-Lübbeckes tegutsev veskientusiastide organisatsioon asja käsile ning ehitas vanade jooniste järgi ühe niisuguse Mindeni külje all voolavale Weseri jõele.
See valmis kümmekond aastat tagasi Frille asula veskikeskuses. Rekonstrueerimine läks väga kalliks, sest kasutati enamasti ainult parimat tamme — okaspuit kõlbas üksnes karkassiks.
226 000 euro eest kerkis Mindeni külje alla unikaalne veski, mida käib hooajal vaatamas ligi 30 000 turisti. Nagu kõik teisedki maakonnas paiknevad, on see töökorras ning võimeline rahumeeli jahu jahvatama. Jõel sõitmiseks pole ta, tõsi küll, enam mõeldud.
Seest näeb alus välja nagu veski ikka, ehkki on sisuliselt vesirattaga laev — uhke ja kummaline. Möldergi on kohal. Valge põllega vuntsimees jagab lahkelt seletusi kõigile huvilistele ja nendest pole puudu.
Maakonnast voolab läbi tänapäevalgi tähtis veetee. Weseri jõe ja Mittellandkanali ristumiskohale ei teata maailmas olevat analooge. Nimelt on kanal suunatud üle jõe mööda silda. Idee kummalisus ja teostuse nutikus täiendavad teineteist suurepäraselt.
Suur töö
Saksamaal pole kusagil mujal ühel territooriumil nii palju eri tüüpi töökorras veskeid kui Minden-Lübbeckes. Veskitee on suurepäraselt tähistatud ning selle kõrval kulgevad mõistagi ka kergliiklusteed.
Jalgratas on sealkandis populaarne liikumisvahend. Ütlemata liigutav on vaadata hallipäiseid alati naeratavaid vanapaare väntamas piknikukorvidega tasahilju, kuid sihikindlalt järjekordse sihtpunkti poole.
Nagu Eestis, nõnda moodustab tuulikute pärand ka Saksamaa kultuuriloos tähelepanuväärse teemavaldkonna. Vahe on selles, et meie maastikupildist jääb õnnetul kombel iga aastaga mõni tuulik vähemaks.
Veskikivid veetakse suvilatesse kaunistuseks või villadesse aialauaks. Nõnda kaotavad need pärinemisloo, mis on tihedalt seotud tuuliku algse asupaigaga. On teada koguni juhtumeid, kus püsti püsivast tuulikust on veskikivid traktoriga julmalt välja tõmmatud, mistõttu ehitis on kokku varisenud. Valus!
Minden-Lübbeckes on viimasel kolmel aastakümnel tehtud veskite säilimise heaks imetlusväärset tööd. Ühtset ja hästi toimivat turismitoodet arendada ning minevikupärandit talletada on aidanud tõik, et need kohad paiknevad suhteliselt lähestikku ja juurdepääsuteed on korralikud.
Ilu ja inspiratsioon
Põhja-Saksamaa on vahvärkehitiste paradiis. Neid leidub seal igal sammul, alustades vägevatest villadest ning lõpetades tagasihoidlike kuuridega. Sakslased armastavad seda toredat ehitusstiili nii väga, et isegi mõni bussipeatus on püstitatud selles tehnikas.
Traditsiooniline vahvärkkonstruktsioon on puitdetailide võrgustik, mis on ühendatud erisuguste liitetappide ja puupunnidega. Ei mingeid naelu, ühenduspolte või kruvisid. Kõik see nõuab iseenesestki mõista põhjalikku insenerimõtet ja head puidu tundmist.
Ei ole see stiil tundmatu Eestis ega Viljandiski. Paraku kipub siinne ilm puidule liiga tegema, sestap on vahvärk meil enamasti krohvi või voodri all peidus ning seda suudab märgata ainult õppinud silm.
Saksamaa vahvärkhooned näevad välja nagu muinasjutumajakesed. Fantaasiat pole siin tagasi hoitud ning krohvi puhul on kasutatud ka julgeid karmiinpunaseid ja erkoranže värvilahendusi. Üks tore maja on kenasti Eesti lipu värvides.
Vahvärkstiilis hooneid ehitatakse tihti tänapäevalgi. Traditsioonilised ehitusvõtted ning originaalitruud materjalid annavad uue ja vana õnnestunud kombinatsiooni, millel pilk puhkab.
Tule ja liiva kunst
Gernheimi vana klaasikoja ümber on rajatud muuseum. Pealtnäha meenutab algne ehitis tohutut klaasruudukestest aknaga korstent, milles on täiesti korras klaasiahi. Klaasitorn püstitati juba 1826. aastal ning on ajahambale suurepäraselt vastu pidanud.
Selle koonusekujulise rajatise ümber asub sealseid tähtsamaid klaasitööstuspiirkondi, mille meenutuseks on rajatud ligi paarikümnetuhandese kollektsiooniga muuseum.
Meistrid puhuvad klaasi täpselt samamoodi kui sajandite eest. Nende tööd jälgima tulnutele jagatakse lahkelt seletusi vanade nippide kohta. See, kui meisterlikult ahjulõõsas askeldavad mehed klaasipiipudega ümber käivad, on efektne ja muljetavaldav. Uudistajate hulgas leidub palju lapsi.
Ajalooline side
Eesti on ajalooliselt Saksa kultuuriruumiga tihedalt seotud. See fakt ei pruugi kõigile meeldida, kuid sajandite jooksul kinnistunut pole võimalik muuta.
Mõlema riigi linnasid ühendas omaaegne hansaliit. Ajaloomuuseumis silmitsen huviga räbaldunud kaarte, millele on täieõigusliku liikmena kenasti märgitud ka Fellin. Kohapeal ringi vaadates saan aimu, kui ohtralt on meie arhitektuuris germaani mõjutusi.
Sakslased on sõbralikud, avatud ning nagu öeldud, väga täpsed. Tuntakse huvi, kuidas läheb Eestis eurol. Kuigi seal on see käibel olnud juba kümmekond aastat, arvutavad üllatavalt paljud hindu ikka veel ümber Saksa markadeks.
Saksamaa elatustasemest võime üksnes unistada, ehkki kummalisel kombel on nii mõnigi esmatarbekaup seal märksa odavam kui meil. Inimeste hirmud, ootused ja lootused on aga laias laastus samasugused. Tihti tulevad jutuks Euroopa Liidu tulevik, sõjalistes missioonides osalemine ning immigratsioonipoliitika.
Teede ääres laiuvad tohutud maisi- ja sparglipõllud. Ümbruskonna mäed on sageli mähkunud udalaamadesse.
Ikka ja jälle juhtub, et ühel pool mägesid sajab, teisel pool sirab päike.
Jõudsin harjuda toa avatud aknast igal hommikul tuppa voolava karge mägituule, tornikellade kaja ning priskete metstuvide hääleka kudrutamisega.
Minden-Lübbecke on maakond, kus vanade tuulikute kõrval vuhisevad kümned ja kümned tuulegeneraatorid. Uue ja vana harmoonilist tasakaalu on võimatu eirata.
SÕBER
Minden-Lübbecke maakonna keskus Minden asub Saksamaa lääneosas Nordrhein-Westfaleni liidumaal.
• Mindenit mainitakse esimest korda 798. aastal, kui Karl Suur kutsus seal kokku riigikogu.
• Seitsmeaastase sõja ajal, 1759. aastal peeti linna lähedal Mindeni lahing.
• Aastal 1973 liideti Mindeniga mitu ümberkaudset valda.
• Minden asub Weseri jõe ääres ning linna läbib ka Mittellandkanal.
• Elanikke on Mindenil 80 000.
• Maakonnas elab 315 784 inimest.
• Eeloleval suvel täitub Viljandimaa ja Minden-Lübbecke sõprussuhete algusest 20 aastat.
Allikas: www.minden-luebbecke.de