Taasviljuv vaarikas on iga aiapidaja unistus

Teadur Liina Aruse hoole all olev taasviljuv vaarikas annab põhisaagi just sügisel. Foto: Elmo Riig / Sakala

Polli aiandusuuringute keskuse katsepõllul punavad praegu ilusad suured vaarikamarjad, mida teadur Liina Arus, naeratus näol, noppimas käib. Inimesed satuvad neid nähes lausa vaimustusse. «Mõni, kes neid söögilaual näeb, ei usu, et sellised marjad päriselt olemas on, vaid küsib, kust ma need kunstvaarikad sain,» räägib Arus.

Taasviljuvad ehk remontantvaarikad võidavad nii Eestis kui mujal maailmas viimasel ajal järjest enam populaarsust. Siinsedki puukoolid on hakanud nende istikuid müüma ning ostuhuvi on Aruse jutu järgi suur. Seedri puukool pakub suure marjaga sorti «Herakles».

Põhisaak tuleb sügisel

Taasviljuvalt vaarikalt saab saaki kaks korda aastas: suvel nagu tavaliseltki ning kevadistelt võrsetelt ka suve lõpul ja sügisel. Erinevalt suvel viljujaist annab remontant põhisaagi augusti lõpupäevadest hiliste sügiskülmadeni ning vahel koguni lume tulekuni, mil viimased viljahakatised oksal ära külmuvad.

«Taasviljuvat vaarikat võib nimetada aiapidaja unistuseks,» kinnitab Liina Arus. Peapõhjuseks nimetab ta asjaolu, et remontantsortide sügisene saak ei ussita, pisut kahjustatud võivad ehk olla vaid mõned esimesed viljad. Et neid pole vaja kahjurite tõrjeks pritsida, on taasviljujate marjad ökoloogiliselt puhtad ning võidavad populaarsust mahekasvatajate hulgas.

Vaarikamardikas ei kahjusta sügisest saaki seetõttu, et selle kurjami elutsükkel on seatud suvel viljuva vaarika järgi. Tavaliselt õitseb see taim juuni algul või keskel. Juba mitu nädalat varem on mardikad mullast väljunud, otsivad kaaslasi ja sigivad. Emased munevad õienuppudesse ning valminud viljas arenevad vastsed ehk vaarikaussid.

«Kui õitsemist alustab taasviljuv vaarikas, on mardikas läinud mulda puhkama ja talveks valmistuma,» selgitab Arus. Ta lisab, et päris kahjuriteta ei pääse ka remontandid: nende lehti võivad vähesel määral süüa teised röövikud ja mardikad ning marjade maitset kipuvad rikkuma lutikad.

Aruse sõnutsi on taasviljujate eelis seegi, et sügisest saaki ei mõjuta pakaselised talved. Just talvel kahjustatud varte hukkumine vähendab Eestis tavavaarika saaki kõige rohkem.

Et remontantide puhul on kõige tähtsamad sügisesed viljad, on nende saagikus stabiilsem. Suvine saak jääb, tõsi küll, pahatihti väikeseks, sest enamiku Eestis kasvatatavate taasviljuva vaarika sortide varred on külmaõrnad ja hukkuvad vahel täielikult.

Vananaistesuve pärlid

Taasviljuvate sortide sügisest saaki peab teadur võrreldavaks tavavaarikate omaga. Marjad hakkavad sorditi valmima veidi erinevalt, aga enamasti pärast 20. augustit. Korralikku saaki saab kindlasti oktoobri alguseni, edaspidi valmivad vaid üksikud viljad. Suuresti oleneb see siiski sügisest: väga ilusal päikeselisel ja soojal vananaistesuvel võib marjaaeg kesta kauemgi.

Liina Arus nendib, et taasviljujad ei vaja niisutussüsteemi, sest sügisel on enamasti mullas niiskust piisavalt.

Pollis kasvatatakse seitset remontantvaarikat, millest kaks, Poolas aretatud «Polka» ja Venemaalt pärit «Babje leto» on esialgu perspektiivsetena soovitussortide nimekirjas. Neist viimane tähendab eesti keelde tõlgituna vananaistesuve.

«Polka» kohta ütleb Arus, et see on suure vilja ja hea saagiga. Keskmiselt on mari nelja- või viiegrammine, aga osa vilju võib kaaluda koguni kaheksa-üheksa grammi.

«Babje letol» on teaduri sõnutsi viljad küll väikesed, aga eelmise aasta varred see-eest talvekindlamad kui teistel taasviljuvatel sortidel. Nõnda annab ta sageli rahuldava suvise ja hiljem päris hea sügisese saagi.

«Sellepärast me «Babje letot» soovitamegi. Paljudel inimestel on aias vähe ruumi, mistõttu neile passib suurepäraselt just niisugune sort,» seletab Liina Arus.

Püstise kasvuga varred

Kolmanda hea sordina tõstab teadur esile «Polanat». See on «Polkaga» üsna sarnane, kuid viljad on pisut väiksemad ning osa jääb külmade saabudes valmimata. Mõlema voorusteks nimetab ta tugevaid püstiseid varsi, mis erinevalt enamikust saagi raskuse all lamandumisaltitest suvel viljujatest ei vaja toestamist.

Kasvatamisnõksudest kõneldes kinnitab Liina Arus, et need on samad mis tavavaarika viljelemise puhul. Hooldamise, mullastiku ja niiskuse nõuded on ühesugused. Juhul kui suvist saaki ei soovita, on lõikamistöö hõlpus ja mehhaniseeritav: kõik varred saab sügisel maha lõigata. Eriti palju võidavad sellest suurkasvatajad, keda Eestis on teaduri sõnutsi mitu: näiteks Tartumaal kasvatab Valdis Kaskema «Polkat».

Taasviljuv vaarikas on levinud Euroopas, Uus-Meremaal ja mõlemal Ameerika mandril. Paljudes maades kasvatatakse seda kiletunnelites, et vähendada ilmastikumõjusid. Kile all saab optimeerida niiskuse hulka, vihm ei saja peale ning hallitanud marju on vähem.

Eestis kiletunneleid ei kasutata, sest need eeldaksid suurt investeeringut. Et taasviljuvaid vaarikaid võib ohustada sügisesest niiskusest ja jahedatest ilmadest tulenev hahkhallitus, tuleks need istutada kohta, kus on õhku, tuult ja päikest.

Liina Arus rõhutab, et maa peab enne taimede istutamist olema puhastatud umbrohtudest, eelkõige mitmeaastastest. Vastasel korral tuleb hiljem teha meeletult tööd, sest head keemilist preparaati vaarikate umbrohutõrjeks ei ole.

Samuti on soovitav rammutada mulda enne istutamist kääritatud sõnniku või haljasväetistega. Istutusajaks sobivad varakevad ja hilissügis septembri teisest poolest oktoobri keskpaigani. «Olen istutanud ka novembri algul ning taimed on hästi kasvama läinud,» ütleb teadur.

Sellegipoolest peab ta mõistlikuks panna taasviljuva vaarika taimed mulda kevadel ning neid kasvuajal kindlasti mineraalainetega rammutada.

Kui kevadel võiks seda tema jutu järgi teha lämmastikurikka marjakultuuride väetisega, ergutamaks vegetatiivset kasvu, siis sügisel tuleks lämmastikku anda minimaalselt, kui üldse — vastasel korral pidurdub taimede talveks valmistumine.

Teadur soovitab vaarikapeenraid multšida. «Lehtpuusaepuru, turvas või põhk aitab vähendada vaarikaridade umbrohtumist, rikastab lagunedes mulda orgaanilise aine ja toiteelementidega ning hoiab ühtlasi niiskust.»