Olen olnud Tõnu Kukega tuttav 1993. aastast peale. Kohtusime Viljandi kunstnike ühenduse asutamise koosolekul, kus arutati muu hulgas kunstifestivali korraldamist. Selle nime arutelu käigus ma õieti Tõnuga kohtusingi — hetkel, kui ta pakkus välja «Kiriküüdi».
Alles siis märkasin teda. Kultuurimaja rahvarohkes ja hämaras rõdufuajees hoomasin äkki suurt tundmatut meest, kes oli just lausunud tundmatu sõna. Esialgu tundus tema soovitatu võõras ja kummastav, kuid Tõnu avas «Kiriküüdi» mitmetähenduslikkuse nii selgelt ja paljulubavalt, et selle sõna salapära ja arhailine kõla said väljapakutute seast valikut tehes kaalukeeleks.