Hüvasti, Helgi, lustlik ja teistega arvestav kolleeg

Ligi 38 aastat Viljandimaa inimestele informatsiooni ja häid sõnu vahendanud Helgi Kaldma ütles, et ta on ajakirjanik, sest see on ilus töö. Ajakirjaniku tähtsaimateks omadusteks pidas ta kuulamis- ja mõistmisoskust. Tema arvates ei saanud teisiti südamest südamesse kõnelda, see on aga hea loo kirjutamise eeldus. Foto: Elmo Riig / Sakala

Helgit ei ole enam. Ja ühtäkki seisab «Sakala» toimetus küsimuse ees, kes kirjutab järelehüüde. Seni oli selliseid kirjaridu meie lehes toimetanud tema, kes niisugustes olukordades just neid kõige õigemaid sõnu valida oskas.

Helgi ütles, et ta on ajakirjanik, sest see on ilus töö.

«Ilmselt minu loomus sobib selleks: olen võrdlemisi uudishimulik, tahan kogu maailmast kõike teada saada ja töö sunnib oma argusest üle olema,» loetles ta põhjusi ning lisas, et vanasti oli ta kohe väga arg. «Käisin kolm korda ümber maja, enne kui sisse julgesin minna.»

Ega Helgi ise ka osanud uskuda, et eesti keele ja kirjanduse õpetajaks saama pidanud ning kirjanikuametist unistanud, läbi pisarate vägisi ajakirjaniku kursustele saadetud arg tüdruk on ligi kuuskümmend aastat hiljem ikka veel reporter, «Sakala» raudnael.

Pelgas võltse inimesi

Uudishimu ja elutahet jätkus Helgil viimastelgi päevadel. Kui teda haiglas vaatamas käisin, rääkis ta esmalt ära kõigi palatikaaslaste elu- ja töökäigu ning selle, kus ja millistes oludes ta oma ajakirjanikutöös nendega kokku on puutunud. Mitte haiguslugudele, vaid ikka huvitavatele seikadele palatikaaslaste elus pühendus ta.

Helgi ei kartnud pimedust ja kõrgust, vaid hoopis võltse inimesi. «Neid, kes vaatavad sulle näkku ja kiidavad, kui tore sa oled, aga pärast saad teada, mida nad sinust tegelikult rääkinud on. See teeb väga haiget,» tunnistas ta vahel.

Helgi oli pärit maalt ja üksi kasvanud. Oma isa ei olnud ta kunagi näinud. Ka emaarmastus jäi talle võõraks, sest ema alustas uue mehega omaette elu ning jättis tüdruku tädi ja vanaema kasvatada. Helgi läks varahommikul kella viiest karja ja teiste lõunauinaku ajal pidi ta umbrohtu kitkuma. Lapsemänge mängis ta tööd tehes.

«Käis selline mäng: panin potikillud, mängult lehmad, peenra äärde ritta ja kujutlesin, nagu niidaksin lehmadele heina nina alla. Jõudsin kiiremini, kui mõtlesin, et ka tagumised loomad tahavad ninaalust,» meenutas ta.

Sai elurõõmu lilledest

Küsimusele, kust ta oma elurõõmu võtab, vastas Helgi, et seda saab igalt poolt. «Näiteks lilledest, aga ka mõnest ilusast sõnast, mõnest kenast pilgust... Ja kui on väga halb, siis tuleb mõelda: ei ole teada, milleks see hea on,» õpetas Helgi vahel nooremaid kolleege.

Aga lilli armastas ta väga. Neid oli Helgi töölaual vaasides alati. Hilja õhtul enne kojuminekut võttis ta nad kui erilised aarded vaasist, sidus esmalt märgadesse ajalehtedesse, seejärel tugevamasse paberisse ja pistis suurde anumasse, kus nad siis hommikuni jõudu kogusid, et taas terve järgmise tööpäeva Helgile silmailu ja elurõõmu pakkuda.

Oma väljaande patrioot

«Sakala» oli Helgi Kaldmale väga tähtis. «Oma inimesi ja väljaannet ma alt ei vea,» ütles ta.

Viimaste aastate «Sakalas» meeldisid Helgile eriti noored kirjutajad. «Mul on sümpaatsed ja edasipüüdlikud kolleegid, nad tahavad oma tööd hästi teha. Elu alles võtab neil teravusi maha,» jutustas ta.

Ka haigevoodis luges ta igal hommikul oma lehe läbi ja andis ikka teada, millised kirjutajad ja lood talle meeldisid ning kellele selle aasta suvereporteritest tema kiidusõnad tuleb edasi anda.

Helgi teadis, et ei ole läbini ebameeldivat inimest. «Alati on inimeses ka midagi head.»

Toetas teisi muredes

Oma muredes Helgile toetumine oli meile kui tema kolleegidele iseenesestmõistetav. Kui mure silmadest välja paistis, oli just Helgi see, kes vaikselt küsis: «Kuidas sul läheb? Sa oled terve päeva selline tõsisevõitu, sul on vist meie pärast suuri muresid?» Ja seejärel püüdis tuju tõsta küsimusega: «Tead, kuidas ma oma mehe kolmeks päevaks ära pahandasin?»

Lapsena vaesust tundnud Helgi lõikas ikka kohvi kõrvale saiaviilu ja tegi samuti hiljemaks tööle jäänud kolleegiga viimsegi pala pooleks.

Iga kuuma suvepäeva õhtul pärast kirjutamistööd sättis Helgi kastekannu vana jalgratta pakiraami peale ning sõitis Metsakalmistule, et varalahkunud poja ja mehe hauale istutatud lilli kasta.

Nüüd on meie kõigi hooleks, et see tee ei rohtuks.

Rikkaliku loomingu radadel

Helgi Kaldma võinuks ammu pensionärina kodus istuda, kuid talle meeldis kirjutada ja reisida, reisimisestki kirjutada. Üks mu endisi kolleege ütles kord, et Helgi jääb vist toimetusse surmani. Nii ka läks.

Teda oli Viljandi ajalehe toimetusse tööle oodatud ligi pool aastat, sest pere oli juba siin. Aga Rapla ajaleht, kus ta minuga üht ja sama tegevtoimetaja ametit oli pidanud, ei lasknud teda päevapealt tulema, sest pidi endale järglase välja koolitama.

Aga siis ta tuli. Jõululaupäeval 1973. Seda püha ei tohtinud tol ajal tähistada nagu paljut muudki. Lydia Koidula sünniaastapäeva võis ja seda me ka pidasime, 130. pealegi. Toimetuse tollases Lossi tänava suures toas Jakobsoni pildi all me ta kollektiivi vastu võtsime. Pidulikult. Rääkisime Koidulaulikust, kes, nagu Helgi ütles, oli talle juba lapsepõlvest peale paleuseks olnud. Tema jutust võis aru saada, et pärast seda, kui oli Eestile ajakirjanikuna ringi peale teinud, ei tulnud ta Viljandisse ajutiselt, vaid pikaks ajaks. Nii ka läks.

Unistus kirjaneitsiks saada oli täitunud raske saatuse kiuste: ema oli küll olemas, kuid kasvatuse ohjad püsisid süvauskliku vanaema käes. Aga Valgamaalt pärit ja Valga valges majas — nii oli selle linna gümnaasiumi ikka nimetatud — hariduse saanud Helgi Kaldmast sai ajakirjanik Koidula Vilparti käe all. Kuigi seal ei läinud kõik kõige paremini ning tal tuli lehest lahkuda, jäi tal Koidula Vilpartiga hooliv side viimati nimetatu surmani Viljandis.

Hästi ei läinud Helgil ka filoloogiaõpingutega Tartus, sest õppemaksu tasumata jäämise tõttu kustutati ta tudengite nimekirjast. Ajakirjanikuhariduse omandas ta ometi — kaugõppes Moskvas.

Viljandi ajalehes sai temast kirjade osakonna juhataja samal aastal siit ilmast lahkunud lastekirjaniku Johannes Selja jälgedes. Lisaks kirjadega tegelemisele sai ta ülesandeks kajastada kogu maakonna majandust. Tema lugudest võiks kokku panna kogu tollase Viljandi ehitusloo. Kurb on ometi tõdeda, et uuel ajal polnud neid suurehitusi enam vaja. Paljusid ehitajaidki, keda Helgi tol ajal portreteeris, pole enam elavate kirjas. Nad jäävad igavesti ajalehekaustadesse nagu ka Jaanid, kellest ta aasta-aastalt jaanipäeva puhul kirjutas — ja nagu mulle on räägitud, jäid asjaosalised lugudega väga rahule.

Helgi oli inimesena teiste suhtes vägagi salliv ja hooliv. (Muidugi oli ka erandeid, kellel neid pole!) Uuenenud toimetuses, kuhu endistest oli jäänud kaks Helgit, oli uue peatoimetaja sõnul vaid Helgi Kaldma nõus minuga kabinetti jagama. Ja kui ma omatahtsi ära läksin, andis Helgi osa oma lisatöid, sealhulgas «Lõuna-Mulgimaa» tehnilise toimetamise, mulle. Peale ajalehtede toimetas ta raamatuid ja kirjutas mõnikord värvikaid reisikirju — neistki võiks kokku panna mitu raamatut.

Helgi Kaldma looming on rikkalik.

Ülo Alo Võsar,
kolleeg aastatel 1973—1995

Meenutades kolleegi

Helgi oli Viljandi ajalehe toimetusse tulnud vist aastajagu varem, kui mina toonaselt peatoimetajalt oma proovitöö teha võtsin. Me polnud veel tuttavad, kui ta ühe teatrietenduse vaheajal mulle juurde astus ja millestki — küllap lavaloost — juttu tegi. Tseremoonitsemata, nagu hiljem leidsin tal kombeks olevat.

Olime siis kõik nooremad ning aja, mis ideoloogiaasutuses võinuks tunduda iseäranis ahistav, muutis kohati suisa vallatuks Helgi muretuna näiv lapsemeelsus. Kirusime, ent küllap nautisimegi vempe, mida ta alatasa töökaaslastele viskas: kui avastasid õhtul end koju minema asutades, et mantlivarrukad on kokku seotud, polnud vaja süüdlast kaugelt otsida.

Helgi oli hea inimene. Liiga hea, arvas nii mõnigi: just selliseid tabavad elu katsumused pahatihti kõige valusamini, sest ikka ja jälle on nad valmis kellegi teise kandamit oma õlgadele võtma.

Mulle tundus imelik mõelda Helgist kui vanemast kolleegist — liiga suur oli tema eluhuvi, mis sundis teda ikka ja jälle ette võtma reisi jumal teab kuhu ilmaotsa, et naasta sealt uute muljete ja
fotodega.

Seekordselt retkelt, hea kaaslane, ootame sind asjata tagasi. Tea, et sinust tuntakse puudust.

Krista Suits,
«Sakala» toimetaja

Leebe pealtnägija

Saatus ei pane kellegi õlule suuremat koormat, kui ta kanda jõuab. Nii on, kuid vahe seisab selles, kuidas keegi seda koormat kannab, kas kaeveldes või igast olukorrast väljapääsu otsides. Helgi kuulus just nende viimati mainitute hulka. Tal ei olnud õnne kasvada turvalises ja kaitsvas peres, kuid see oli ta teinud tugevaks ja vähenõudlikuks. Mõnigi kord oli põhjust kadestada tema võimet rasketest hetkedest püstipäi ja sealjuures kibestumata välja tulla. Peidus poolel oli siiski ka üleelamisi, mis jätsid oma jälje ja mida ta tunnistas vaid vähestele.

Helgi oli nagu mitmekülgne kollektsionäär, kes kogus teadmisi, kohtumisi huvitavate inimestega, reise, raamatuid, kultuurielamusi, kauneid loodusvaateid ja palju muudki. Ajakirjanikuna kuulus ta sellesse põlvkonda, kes rõõmustas ja kurvastas koos oma lugude tegelastega — nimetagem seda kaduvaks põlvkonnaks. Ta uskus inimeste headust ja oskas seda neis näha. Helgi ei olnud ärapanija, pigem leebe pealtnägija. Sõbra ja kaasteelisena jagus tema tähelepanu paljudele. Ta oskas pisarateni naerda, jagas teistega isegi piskut ega osanud ei öelda.

Helgi elas palju teistele, kuid oskas siiski õnneks elada ka endale. Niisugusena oligi see pikk ja rikas elu, millest oli õnn osa saada tema teekaaslastel ja loomulikult ka lehelugejatel.

Aime Kivistik,
kolleeg aastatel 1973—1992, tõlkija

Telefon heliseb endiselt

Helgi töölaud «Sakala» toimetuses on selline nagu ta oleks selle tagant just tõusnud. Akna all, millest avaneb vaade Arkaadia aiale, on laua peal endiselt paberid, millel on tema käega kirjutatud märkmed.

Need aitasid tal luua viimaseid uudised, mis «Sakala» lugejateni jõudsid.

Helgi ei läinud «Sakalast» ära. Ta läks puhkusele. Minu viimane tööalane jutuajamine Helgiga oligi puhkusele minekust. Selleks ajaks oli tal juba diagnoositud raske haigus ning ta teadis, et vähemalt kohe pärast kahenädalast puhkust ta naasta ei saa. «Võib-olla jään mõneks ajaks haiguslehele,» lausus ta suve lõpus enne töölt lahkumist.

Tööle tagasi ta ei tulnud. Telefon tema töölaual heliseb aeg-ajalt aga endiselt, sest Viljandimaal on palju neid inimesi, kes tahaksid oma uudist just Helgile rääkida.

Helgi oli üks neist, kelle jutt enam kui 20 aastat tagasi ühel Paalalinna koolis peetud ajakirjanikega kohtumisel innustas mind, toona põhikooli viimases klassis käinud koolipoissi, ajakirjanikuks hakkama.

Helgi oli ka see, kelle juurde mind esimesel tööpäeval minu esimeste «Sakalale» mõeldud kirjutistega saadeti. Tema oli see, kes toona 18aastase poisi spordilugudest artiklid vormistas ning lausus esimesed õpetussõnad.

Helgi näitas kolleegidele, kuidas ajakirjanik peab pidevalt õppima. Juurde õppima, ümber õppima, harjuma sellega, et asju tehakse uutmoodi ja juba mõne aasta pärast taas vanamoodi. Kogu selle aja jooksul oli aga Helgi lugudes alati esikohal inimene. Maaelu lehekülje toimetajana ei keskendunud ta kunagi kuivadele numbritele, hektaritele, tonnidele, vaid inimesele, kes neid hektareid haris ja tonne korjas. Ta teadis Viljandimaad ja tundis siinseid inimesi. Tundis paremini kui ükski teine «Sakala» töötaja.

«Kas Helgi on ikka «Sakalas,» tuli mul vastata mitmel korral nende inimeste küsimustele, kes on Viljandimaalt ära kolinud ega jälgi enam igapäevaselt seda lehte. «Muidugi!» sain ma vastata. Ja ta polnud ainult alles. Ta tegi oma tööga silmad ette paljudele noortele kolleegidele ja pälvis sellega suurt imestust nii toimetuses kui lugejate seas.

Helgi oli kahtlemata «Sakala» kõige tuntum ajakirjanik. On seda tänagi.

Marko Suurmägi,
«Sakala» uudistejuht

Leivast ja punasest jalgrattast

Helgi istus toimetuses minu selja taga teisel pool kappi. Kui ta õhtul võileiba sööma asus, hõikas ta alati: «Aime, kas sa leiba tahad?», ja kolistas lusikaga tassis suhkrut segada, nii et kõlin läbi pea käis.

Helgi päevad olid pikad. Kui ta järgmise päeva loo valmis oli saanud, ei läinud ta sugugi koju, vaid hakkas haltuurat tegema. Helgil oli ikka mõni valla- või seltsileht käsil, mida ta toimetas ja mis tegelikult polnud mingi haltuura, vaid tõsine töö. Selles töös väljendus Helgi abivalmidus ja lugupidamine paljude Viljandimaa inimeste vastu, kes Helgi kätt ja ajakirjanikusilma hädasti vajasid. Helgi ütles, et nende lehtedega teenib ta endale reisiraha.

Kuigi Helgi oli tervele ilmale mitu tiiru peale sõitnud, ei olnud ta reisimisest väsinud. Ta ütles, et kui inimene reisilt tagasi tuleb, on ta otsekui uus ja särab veel mitu kuud pärast seda. Need on täpselt Helgi sõnad, mis ta mulle ühes oma kirjas saatis pärast sel kevadel ette võetud reisi Sri Lankale. Mitu kuud on nüüd möödas.

Helgi kandis laiu lehvivaid seelikuid, sest nendega oli hea rattaga sõita — ta punane jalgratas seisis toimetusemaja vastas pargis puu all. Ja kui Helgit just töölaua taga polnud, sai selle ratta järgi aru, kas ta on veel toimetuses või on selleks päevaks koju Paalalinna vuranud.

Helgi vihkas sukki ja see tähendas, et ta kandis seeliku all põlvikuid ka siis, kui väljas lõõtsus novembrituul ja teistel olid ammu paksud püksid jalas. Helgi oli külmakartmatu.

Niisamamoodi, nagu ta trotsis külma ilma, armastas ta päikest ja vett ning suvel kasutas iga võimalust ujumas käia. Helgi trikoo tilkus tihtipeale toimetuses radiaatori peal, nii et kapi taha  oli kuulda: tilk-tilk.

Kui mul raha ei olnud, siis ma teadsin, et Helgi aitab. Tema käest julgesin minna küsima. Vahel küsisin 25, vahel 200. Helgi mõistis sõnadeta, et eks kõigil on olnud elus raskeid ja vaeseid aegu. Ei pärinud kunagi midagi üleliigset.

Helgi on sündinud 24. märtsil. See päev oli terve toimetuse pidu. Ükskord esitasid Hans, Gert ja Rannar Helgile sünnipäevaks omatehtud laulu. Koos käteliigutuste ja sammudega! Kui Helgi pärast seda meestel kätt surus, olid ta silmad täitsa märjad.

Õnnitlusi võttis Helgi vastu eriskummalisel viisil: haaras õnnitlejal ümbert kinni ja tõstis ta maast üles. Nii tugev oli Helgi!

Viimastel aegadel ma Helgiga palju koos olla ei saanud, sest elan nüüd teises linnas ja töötan teises toimetuses. Natuke rohkem kui aasta eest potsatas mu «Tartu Postimehe» aadressile elektronkiri, milles Läti turismiassotsiatsioon kutsus maakonnalehtede ajakirjanikke Lätit tutvustavale ringsõidule. Saatsin selle meili igaks juhuks Helgile ka. Ma ei arvanud, et tal Läti nägemata oleks olnud, aga lootsin väga, et ta tuleb.

Helgi pälvis meie reisi esimestest tundidest peale kogu seltskonna imetluse ja vaimustuse. Tema jutustused sellest, kuidas ta on olnud ühes või teises riigis mõnes kummalises, täbaras või koomilises situatsioonis, ja kuidas see lugu siis lahenes või ei lahenenud, olid täis lõppematut entusiasmi ning armastust elu ja inimeste vastu.

Lätlased olid meile teinud muide korraliku tuuri — ööbimispaika jõudsime alati õhtul hilja ja rampväsinuina. Voodi tundus olevat ainus paik, kuhu kukkuda... Aga siis koputas Helgi uksele, ja ütles: «Aime, nüüd lähme Läti küla vahele patseerima!» Läksimegi.

Aime Jõgi,
kolleeg aastatel 1981—1990 ja 1995—2006, «Tartu Postimehe» ajakirjanik

Kõige heatahtlikum kolleeg

Töötasin Helgiga ühes toimetuses ligi kakskümmend aastat.

Ta oli kõige abivalmim, heatahtlikum ja sõbralikum kolleeg, kes mul eales on olnud. Temalt võis alati ilma ennast halvasti tundmata abi paluda, olgu siis isiklikes või tööasjus. Helgil oli suur toimetamiskogemus ning tema keelevaistu ja õigekirjaoskust võis kadestada nii mõnigi ülikoolist tulnud filoloog.

Helgil oli elus ränki üleelamisi ja kerget põlve ta ei näinudki. Pärimise peale, kuidas ta küll selle kõigega toime tuleb, vastas ta, et päästavad huumorimeel ja reisimine. Ja muidugi töö, mida ta tõepoolest armastas.

Helgil jätkus veel vanas eas hingesuurust võtta oma hoolde noor inimene, kellest tal oli päris palju rõõmu. Ta süda oli rahul, et Oliver lõpetas kooli ja õppis ära asjaliku ameti. Ta rääkis tihti, et üks korralik firma võtab poisi kohe pärast sõjaväeteenistust tööle.

Toimetuses oli Helgi isegi liiga iseenesestmõistetav. Kahjuks ei osanud me tema häid lugusid alati õiglaselt hinnata ja see tegi talle pisut haiget.

Kui olime veel eelmises majas Tartu tänav 9 ning Helgi riiuli taga kohvitassi ja taldrikutega askeldas, mõtlesime mõnikord, et mis asja ta seal ometi kolistab. Kui ta aga puhkusele läks, tundsime juba paari päeva pärast temast puudust.

Nüüd võid ju Helgi kirjutuslaua juures seista, aga mitte iialgi ei tõmba keegi enam sahtlit lahti ega küsi: «Kas sa kommi tahad?»

Tiina Sarv,
«Sakala» ajakirjanik

Alati rõõmsameelne, toimekas

Mulle jäigi selgusetuks, kust ta oma elujõu ning temast tulvava optimismi ja energia ammutas, arvestades seda, milliseid raskusi saatus tema eluteele veeretanud oli.

Alati oli tal öelda paar head sõna või siis varrukast võtta mõni vimka, mis su tuju hetkega paremaks tegi. Legendaarsed on lood tema krutskitest, kui mõni töökaaslane avastas koju jõudes oma kotist või taskust kas auguraua, käärid või mingi muu kontoris vajamineva tööriista. Või sidus ta märkamatult kolleegi jalavarjude paelad omavahel kokku, nii et too püsti tõustes kas tagasi istuli prantsatas või põlvili põrandale kukkus. Mis seal salata, olen ka ise mitu korda tema ohvriks sattunud, aga nähes tema õnnestunud vembuviskamise ajel rõõmsaks muutunud nägu, tuli ka endal alati naer peale.

Toimetuse ruumid tunduvad ilma Helgita hoobilt nukramate ja tühjematena... Aga õnneks jäävad meile mälestused Helgist. Lugupidamine tema vastu, tema tehtud töö vastu ja tema elatud elu vastu.

Puhka hästi, kallis Helgi! Me jääme sind väga igatsema...

Ain Kivilaan,
«Sakala» tehnilise keskuse juhataja

Kõigi raskuste kiuste hea

«Kes sa selline oled, et siin niiviisi ringi kõnnid?» See on küsimus, mille Helgi esitas mulle, kui olin «Sakalasse» tööle tulnud. Kui olin soovitud vastuse andnud ja vestlema jäime, selgus, et on nii mõndagi ühist, mis meid seob, ja meist said sõbrad. Ütlesin Helgile mitu korda, et just tema on see, kelle moodi tahaksin olla, sest tundub tõeline müstika, kuidas on võimalik olla nii-nii-nii hea inimene kõikide eluraskuste kiuste.

Tänu sulle, Kaldma Helks, selle eest, et olid mu sõber. Just sinu öeldud sõnad aitavad ka minul eluteel rännata niiviisi, et suudan ronida välja august, kui peaksin sinna kukkuma või kui keegi mind sinna lükkab; et suudan käia mööda käänulist teed, naeratus näol; et oskan mõista paremini end ümbritsevaid inimesi ning loodan, et oskan märgata abivajajat ja et lõppude lõpuks helgib iga pimedama tunneli lõpus valgus.

Reti Joandi,
reklaamitoimetuse müügispetsialist

Helgi ja Koit

Helgi tuli segakoori Koit laulma 1973. aastal, laulis aldirühmas.

Kuulus Koidu koori juhatusse.

Oli aktiivne liige taasasutatud seltsi tegevuses ja seltsi juhatuses.

Koostas ja toimetas koori ja seltsi aastaraamatut, oli trükiste toimetaja.

Oli paljude koori ja seltsi elu kajastavate artiklite autor.

Suurepärane reisikaaslane ja reisipäevikute koostaja.

Tegi reisidest palju kauneid ja põnevaid pilte.

Pärast aktiivsest kooritööst eemalejäämist aitas alati artikleid kirjutada. Osales Koidu seltsi elus.

Helgi Kaldma on jätnud Koidu koori kroonikasse, kaaslauljate südametesse ning kõigisse, kellega tal oli kokkupuuteid, lustliku ja krutskeid täis, targa ja toetava inimesena kustumatu jälje.

Oleme tänulikud ja õnnelikud, et ta oli meiega.

Edda Riesenberg,
kultuuriseltsi Koit juhatuse liige, Koidu koori vanem

Koorimuusika ajaloo jäädvustaja

Helgi kirjutatud kultuuri- ja muusikateemalised lood on hindamatu abimaterjal kogu Viljandimaa koorimuusikaelu ajaloo jäädvustamisel.

Olles suurepärane laulja, mõistis ja nägi Helgi koorimuusika üritusi laulja pilguga. Tema ajaleheartiklitest saaks väga suure ja mahuka trükise, mille lõimeks on headus, siirus, abivalmidus ja sõbralikkus ning koetriipudeks elukogemus ja suur töökus. Ja imeline optimism ning huumorimeel.

Allar Jakobson,
kultuuriseltsi Koit juhatuse esimees, koorijuht

TÖÖKÄIK
Helgi Kaldma on oma töökäiku kirjeldanud niimoodi.
• 1951. aasta juunis lõpetas Valgas keskkooli ja alustas kohe sealsamas tööd asendusõpetaja ja komsorgina (palgaline töö).
• 1952. aasta veebruaris saadeti vastu tahtmist kuuks ajaks Tallinna ajakirjanike kursustele.
• 1952. aasta 15. aprillil hakkas vastu tahtmist tööle Valga lehes. 6. septembril vallandati päevapealt, sest oli teinud tühise, aga poliitilise vea. Oktoobris ennistati tööle, kuid solvununa läks tagasi üksnes ajutiselt.
• Tartu oblastikomitee pakkus detsembris Orava traktorijaama lehe sekretäri kohta. Orava asus tookordses Räpina rajoonis. Seal kirjutas aasta otsa kogu lehe üksipäini täis, tegi maketid ja korrektoritöö — kõik, mis vaja. 20aastaselt õppis siit-sealt eeskujusid haarates kirjutama kõiki žanre, kaasa arvatud lühiuudis, veste ja olukirjeldus.
• 1954. aastaks oli asi traktorijaamade lehtedega ühel pool ja Helgi Räpinas kirjade osakonna juhataja.
• 1961. aasta mais, kui Räpina rajoon likvideeriti, ootas Helgi oma teist last. Abikaasa Henn Kaldma läks tema suure sundimise peale Rapla lehte põllumajandusosakonna juhatajaks. Sama aasta oktoobris sai ka Helgi seal tööd, esialgu korrektorina.
• Rohkem kui 12 Raplas veedetud aasta jooksul oli ta sealse lehe korrektor, kirjanduslik kaastööline, vastutav sekretär ehk tegevtoimetaja ning toimetaja asetäitja, ka toimetaja eest töö ärategija.
• 1973. aasta mais kutsuti Henn Kaldma Viljandisse kohaliku lehe põllumajandusosakonda juhatama. Detsembris valmis korter. Siis lõpetas Helgigi Raplas töö ja jätkas Viljandis kirjade osakonna juhatajana. Tegelikult oli lehes tema käes kogu tööstus ja majandus (välja arvatud põllumajandus), tuletõrje, kindlustus, pangad, sport ja muudki.
• 1994. aastal «Sakala» erastamise järel võttis Peep Kala Helgi Kaldma oma lehte uudistereporteriks. «Ehk jooksvaks vanamooriks,» lisas Helgi ise talle omase huumorimeelega.


Helgi Kaldma saadetakse viimsele teele reedel, 23. septembril kell 14 maagümnaasiumi algklasside maja saalist.