Mitmekülgne meister Tõnu Kukk

Peale «Kuksiimide» on Tõnu Kukk loonud vappe ja lippe 14 Eesti omavalitsusele. Foto: Peeter Kümmel / Sakala.

Olen olnud Tõnu Kukega tuttav 1993. aastast peale. Kohtusime Viljandi kunstnike ühenduse asutamise koosolekul, kus arutati muu hulgas kunstifestivali korraldamist. Selle nime arutelu käigus ma õieti Tõnuga kohtusingi — hetkel, kui ta pakkus välja «Kiriküüdi».

Alles siis märkasin teda. Kultuurimaja rahvarohkes ja hämaras rõdufuajees hoomasin äkki suurt tundmatut meest, kes oli just lausunud tundmatu sõna. Esialgu tundus tema soovitatu võõras ja kummastav, kuid Tõnu avas «Kiriküüdi» mitmetähenduslikkuse nii selgelt ja paljulubavalt, et selle sõna salapära ja arhailine kõla said väljapakutute seast valikut tehes kaalukeeleks.

Elavad märgid

1990. aastate kurikuulsad Viljandi kunstifestivalid eristusid teiste omataoliste seas eelkõige iselaadi nime ja Tõnu Kuke originaalsete logode tõttu. Kui kunstipeod ise olid ehk mõõtmete ja sisu poolest erineva tasemega, siis Tõnu logod ja trükiste kujundus muutusid aasta-aastalt üha põnevamaks.

«Kiriküüdi» märgid hakkasid elama oma elu, need olid eraldi kunstisündmused, nende valmimist oodati huviga. Niiviisi osales Tõnu igal festivalil oma sõnumiga.

Tõnu Kukk on andnud Eesti kunstilukku uue mõiste, «kuksiim». Ta hakkas kuksiime looma 1993. aastal ning on seletanud seda mõistet järgmiselt: «Sõna «kuksiim» on tuletatud kunstniku nimest ja terminist «maksiim» (põhimõte, elutarkus, käitumisreegel). Kuksiimid on puändikad sõna- ja kujundimänguga märgid, mis kannavad endas omapärast huumorit, vihjeid ja allegooriat. Nende tähenduslikkuse ja vihjelisuse mõistatamine pakub omaette lõbu ja lusti.»

Eesti esimene kuksiimide näitus ja ühtlasi Viljandi esimene arvutigraafika väljapanek oli 1995. aastal Kilpkonna galeriis.

Tõsine žanr

Tõnu Kukk on loonud arvukalt asutuste logosid ning linnade ja valdade vappe. Nende puhul on ta kunstnikuna kasutanud eelkõige heraldikale omaseid klassikalisi võtteid: legende, keskaegsete sümbolite detaile ning antiikmütoloogilisi ja kristlikke sümboleid.

Ent sellesse tõsisessegi žanri on Tõnu temale ainuomase muheda huumoriga põiminud meeleolukaid rahvalikke motiive ja riukalikke detaile — ka Kuke heraldikas leidub kuksiimilikku puändikat kujundimängu.

Kuksiimid ja vapid eeldavad teadmisi eri ajastutest, ideoloogiatest ja eluvaldkondadest. Tõnu on tuntud «maadeuurija». Tal jätkub võhma ja vaimu tuhnida iidsetes dokumentides, vanades ajalehtedes ning mahukates virtuaalsetes andmebaasides.  

Olen vahel mõelnud, kuidas ta suudab taltsutada oma mitmekülgseid teadmisi ja huvisid nii kompaktses ja minimalistlikus žanris kui kuksiim. Sel puhul võiks parafraseerida tuntud ütlust «iseloomus on saatus» lausega «kuksiimis on iseloom».  

Tõnu on loomu poolest tagasihoidlik, eneseupitamine ja esiletrügimine on talle võõrad. Ta esindab pigem romantismiajastule iseloomulikku kasinate võimalustega leppivat boheemlikku vaimu kui hüperliberaalse ühiskonna edukat loomeettevõtjat.

Tõnu Kukele on ajal hoopis teine mõõde. Ma ei ole teda kunagi märganud tormamas või kiirustamas. Teisalt: kes tahab mõõta Tõnu energiat, peaks kuulama teda laulmas ja kitarril musitseerimas.

Ida-Virumaa päritolu on säilitanud temas huvi vene kultuuri vastu. Tõnu Kukk on korraldanud vene filmikunsti tutvustavaid stiiliüritusi. Olen olnud tema sisukate filmianalüüside tunnistajaks — ta on andekas lektor ja visionäär.

Mitu Tõnu Kuke julget kunstifestivalide ideed jäi kahjuks realiseerimata. 2006. aasta «Kiriküüdi» peateemaks pakkus ta pessimistlikku haiguse ja surma teemat. Tagantjärele võib üksnes nentida, et majandusbuumi algul ei oldud valmis kaasa minema Tõnu prohvetliku kriisiennustusega.

Sõbralik ja muhe

Lõpetan Tõnu Kukest rääkiva loo ajaga, mil ma teda ei tundnud. Tõnu oli siis juba tunnustatud šaržimeister. Tema šaržid on sõbralikud ja muhedad.

Tihti rõhutatakse selles žanris inimese silmatorkavaid iseloomulikke jooni, kuid Tõnu šaržides pigem pehmendatakse neid ja idealiseeritakse kujutatavat. Tema muudab modellides nähtavaks midagi niisugust, mis tavaliselt esmapilgul silma ei torka: loomuliku inimliku headuse.

Seda on meis kõigis rohkem, kui arvata oskame. Ilmselt on see kunstnikus ülekaalus, nii et ta raatsib seda jagada modellidele, avades nõnda ka nende parema loomuse. Niisugune meister on Tõnu Kukk.