Juhtkiri: Kokkulepet pole

FOTO: Peeter Langovits

Viimased paar päeva on alampalga suuruse üle peetavate läbirääkimiste osas toonud terve rea vastandlikke uudiseid.


Üleeile teatas ametiühingute keskliidu juht Harri Taliga, et on rasket majandusolukorda arvestades leppinud 900 krooni asemel 500-kroonise alampalga tõusuga, mis tõstaks 4350 krooni suuruse alampalga uuel aastal 4850 kroonile. Eile aga jõudis avalikkuse ette tööandjate keskliidu resoluutne avaldus, milles teatati, et alampalga suurendamine ei ole 2009. aastal üldse võimalik.



Nagu varasematel aastatel, on kogu läbirääkimiste kulgu ilmestanud põhimõttelised vastuolud ja pingestunud majandusolukorra tõttu on neid tavapärasest rohkemgi. Ühelt poolt on mõistetav ettevõtjate esindajate väide, et kui üldine palgafond jääb raskuste tõttu uuel aastal praegusele tasemele püsima, pole mõeldav muuta ka miinimumtasu määra.



Ametiühingu juhtide sõnul on aga alampalga kasvatamine vajalik just selleks, et majandussurutisest tingitud muresid leevendada. Eeskätt peetakse seejuures silmas neid töötajaid, kes tööandjate otsuse tõttu peavad leppima osalise tööajaga, mille puhul seadus näeb ette vähemalt 60 protsendi maksmist alampalgast. Lisaks sõltub alampalgast ka töötuskindlustuse hüvitise miinimum ja tulevikus töötu abiraha suurus.



Ametiühingud on juba aastaid nõudnud, et alampalga osa keskmisest palgast jõuaks 40 protsendini. Praegu on see aastases arvestuses 33 protsenti, kusjuures selline suhe on laias laastus sama püsinud juba mitu aastat.



Ehkki alampalga suurendamine on endist viisi oluline, leiab «Sakala», et tänases olukorras pole see kaugeltki mitte kõige tähtsam küsimus, sest minimaalset töötasu saavate inimeste osa on suhteliselt väike. Pigem on küsimus selles, kas tööandjad suudavad oma ettevõtted elus hoida ja senisest veel ulatuslikumaid koondamisi vältida.



Tahame või mitte, kuid kohati tundub tõesti õigus olevat neil, kelle väitel on mitmes tegevusvaldkonnas praegu põhjust õnnelik olla, kui sul üldse töökoht on.

Tagasi üles