Eesti meeste lugu ehitajate kaudu

Seriaali «Kalevipojad» keskmes on neli eesti meest, kes proovivad end Soomes ehitajatena ära elatada. Neid kehastavad (vasakult) Ivo Uukkivi, Andres Mähar, Pääru Oja ja Vello Janson. Foto: Jana Solom

Täna õhtul on eetris uue kodumaise telesarja «Kalevipojad» teine osa. Seriaal jutustab nelja Soomes ehitajana leiba teeniva eesti mehe läbielamistest.

Stsenarist Martin Algus on esimesele osale järgnenud reaktsioonidest meeldivalt üllatunud: peaaegu kõik kommentaarid olid innustavad ja positiivsed.

Martin Algus, esimene osa on eetris olnud, kuidas rahule jäid? Missugused on muljed?

Jäin rahule, kõik läheb plaanipäraselt. Tahtsime peategelase tausta ja probleemi avaosas põhjalikult avada, et vaataja hakkaks tema tegemistele kaasa elama, ja see õnnestus.

Eesmärk pole asja üle naerda ja palagani teha — see poleks niisugust elu päevast päeva tunda saavate inimeste vastu aus —, vaid jutustada kaasakiskuv ja tõepärane lugu praegusaja eesti mehest.

Tõsiste teemade varjus kerkib ometi tihti esile ka asjade koomiline külg. Et lugu toimiks ega vajuks kummalegi poole ülemäära kaldu, peame traagika ja huumori tasakaalus hoidma. Arvan, et esimeses osas õnnestus see kenasti.

Kuidas määratleksid «Kalevipoegi» žanriliselt?

See on draamasari, mis areneb tegevuse edenedes tragikoomiliseks: mida raskemaks muutub tegelaste olukord Soomes ja kodus, seda rohkem hakkab tekkima ka huumorit. Lugu kogub tuure ja seega võib tervikut iseloomustada siiski pigem tragikomöödiana.  

Räägi sarja sünniloost.

Sarja idee tuli Ken Saanilt ja Ivo Uukkivilt, kes minuga ühendust võtsid. Selle põhijooned ja tegelased visandasin juunis. Loo arendamises ja ülesehitamises on mul olnud vabad käed ning materjali on elu ise genereerinud juba mitu aastat.

Inimeste saadetud lood annavad enesekindlust, et liigume õiges suunas: paljud teemad on algusest peale tegevustikku kaasatud ning ühtlasi olen leidnud naljakaid nüansse, mida saab siia-sinna sisse põimida. Olen inimestele jagatud kogemuste eest väga tänulik.

Millest sari sinu arvates räägib?

Lugu räägib laiemalt eesti mehest ning pingetest või valikutest, mis viimase aja elu talle peale on surunud. Selline ekstreemne olukord nagu olude sunnil välismaal töötamine annab võimaluse neid teemasid teravalt arendada. Ning mõistagi on medalil ka teine külg: eesti naine, kes seda kõike omal moel tunda saab.

Mulle tundub, et «Kalevipoegade» puhul varitseb mingil määral sama oht mis «ENSV» puhul: ükskõik kuidas sa teemat ei käsitle, osa inimesi tunneb end puudutatuna, osa ütleb, et tegelikult pole asi üldse nii ja nõnda edasi. Elulise teema suhtes on igaühel omad ootused ja kõik arvavad end teadvat, kuidas asjad päriselt on. Kas oled sellise kriitikaga arvestanud? Kui palju peaks sarjast üldse reaalset elu otsima?

Kindlasti puudutab see teema paljusid. Olime arvestanud, et paljudel on sellega oma kana kitkuda, ja teadsime, et meil lasub vastutus inimeste ees, kes ise niisugust elu elavad. Lugesin pärast seda, kui esimene osa eetris oli, vaatajate kommentaare ja avastasin rõõmuga, et inimesed on selle omaks võtnud: peaaegu kõik kommentaarid olid innustavad ja positiivsed. Selle üle oli väga hea meel.

Kui palju sul endal on ehitajatega kokkupuuteid olnud? Kas tunned isiklikult mõnda, kes töötab või on töötanud Soomes?

Ehitamisega olen kokku puutunud lapsest saati, minu suguvõsas on suurem osa mehi, alustades isast ning lõpetades arvukate onudega, selle eriala esindajad. Ka paljud mu endised naabrid ja klassikaaslased Jõgevamaalt on ehitajad. Nii mõnigi sugulane ja tuttav on aeg-ajalt Soomes või Norras tööl käinud.  

Mis su isa sellest arvas, et hakkad niisugusel teemal kirjutama? Kas lased tal stseenid üle lugeda või laenad mõne karakteri puhul midagi ka temalt?

Isa arvas, et sellest teemast tasub rääkida. Ta ei ole Soomes tööl käinud, vaid üritab kohaliku ettevõtjana maadelda ehitusturu tuulte ja tormidega siin, aga tema näeb pilti just siitpoolt: tuleb motiveerida mehi Eestisse jääma, et oleks, kellega ehitada. Tegelaskujusid arendades ma otseselt kelleltki ei laena, aga vahel juhtub, et sõbra või tuttava väljend satub mõne tegelase suhu.

Sarja stsenaariume pole ma saatnud vanematele üle lugeda. Oleme pereringis vestelnud üldisemalt sellest, mis teoksil on, ja nad enam-vähem teavad, mida oodata. Täpsemalt räägime siis, kui see on juba eetris olnud. Ema ja isa helistavad alati pärast sarja ja jagavad muljeid.

Kui palju pead realistlikkuse huvides teema kohta taustainfot koguma ja inimestega suhtlema?

Olen agar suhtleja ja info koguneb justkui iseenesest pidevalt kusagile kuklasse. Enne sarja kirjutamist lugesin ülevaatlikku uurimistööd «pendeldajatest» ning süvenesin teemasse interneti, ajakirjanduse ja eravestluste kaudu.

Kui suuresti erineb selle sarja tegemine näidendi või «Ühikarottide» kirjutamisest?

Näidendi kirjutamisega võrreldes on suurim erinevus see, et peab arvestama sarja tootmisgraafikut ja see seab kirjutamisele oma tempo. Käib ka pidev suhtlemine režissööri ja produtsentidega — töörütm on kiirem ja kontsentreeritum.

Tehniliselt on kõik enam-vähem samamoodi kui «Ühikarottide» puhul, kuid sisuliselt on muidugi kõik muutunud: uus teema ja uued tegelased elavad uues rütmis ja uues infoväljas. Erinev on ka loo täiskasvanulikum tunnetus nii huumori kui traagika tasandil.

SARI

Sarja «Kalevipojad» idee autor on Ken Saan, produtsent Ivo Uukkivi.
• Stsenarist Martin Algus
• Režissöör Ergo Kuld
• Peaosades Ivo Uukkivi, Vello Janson, Andres Mähar ja Pääru Oja.
• Sari on Kanal 2 eetris teisipäevaõhtuti.
Allikas: «Sakala»