Naljahambad on juba ammusest ajast armastanud rõhutada, et seal kus lõpeb vale, algab statistika. Üleeile «Eesti Päevalehe» vahendusel üle-eestilist käsitlemist leidnud õpetajate keskmiste palkade tabel üksnes kinnitas seda arvamust.
Juhtkiri: Statistika viib sohu
10. detsember 2008, 09:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nimelt väitis rahandusministeeriumi 2007. aasta andmete põhjal koostatud pingerida, et mullu teenisid Eesti pedagoogide seas kõige kõrgemat töötasu Saarepeedi kooli õpetajad, kelle keskmine palk oli 14 256 krooni.
Tegelikkus pole kahjuks kaugeltki nii roosiline. On ilmne, et mullu kergitas
Saarepeedi pedagoogide statistilise keskmise palga tegelikkusest tunduvalt kõrgemaks koolis aset leidnud töötajate vahetus. Nimelt polnud mitu õpetajat rahul vallajuhtide otsusega määrata ametisse uus direktor ja otsustasid koos eelmisega lahkuda. See aga tähendas, et paljud said enne suvepuhkusele minekut lõpparve.
Ühest küljest võib kõnealust juhtumit pidada tühiseks eksituseks, millele pole mõtet suurt tähelepanu pöörata. Samas näitas juhtunu kätte koha, mille otsa ei pruugi komistada üksnes ajakirjanikud, vaid ka pealiskaudse suhtumisega poliitikud ja ametnikud. Samasugused eksiarvamused on kerged levima mis tahes eluvaldkonnas ja on kahetsusväärne, kui nende tõttu tehakse valesid otsuseid.
Moraal on lihtne: selleks et olla töös pädev, ei piisa asjameestel arvudes sobramisest ja dokumentide tuulutamisest. Saamaks tõetruud pilti tegelikkusest, tuleb võimalikult palju inimestega juttu ajada ja oma silmaga olukorras veenduda. Äärmiselt tähtis on oskus küsida ja saadud vastustest asjakohaseid järeldusi teha.
Selles mõttes ei saa kuidagi riigikogulastele etteheiteid teha, kui nad arvestatava osa oma tööajast valijatega kohtumisele kulutavad. Kui nad tõepoolest seda teevad ning püüavad probleemi juurteni jõuda, on sel tegevusel iva sees.