Kinnisvaraarendus luhtus, aga vähemalt loodritest pojad võtsid lõpuks õppust

Peeter Järvelaid
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Enne esimest lenduminekut tuleb usinalt tiivaharjutusi teha, et õhk ikka kannaks.
Enne esimest lenduminekut tuleb usinalt tiivaharjutusi teha, et õhk ikka kannaks. Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

Viimasel ajal on ajakirjandus hakanud tähelepanu juhtima meie keelepruugile, mis liialdab sõnaga «muretsema». Me muretseme talveks küttepuid ja kartuleid — isegi lapsi.

Kured paistavad Eestimaal elavat, tundes rõõmu sellest, mida loodus neile iga päev annab. Sel suvel oli päikest laialt ja ka toitu pidi poegade kasvatamiseks jätkuma. Meie õue kurepesa kaks poega olid paras vaatamisväärsus, sest nendel käis elu isegi avatumalt kui vanadel kurgedel.

Nii nagu hommik koitis, olid nad pesa äärel püsti ja askeldasid. Päevad kulusid vanemaid oodates ja kõrgelt koduümbrust uudistades. Ilmselt tuli kurehakatistel lennuvõimestumise ajaks meelde jätta kõik, mis pesa ümber head ja olulist on. Aga elule ülevalt vaadates saadakse teada ka ohtudest. Paistab, et vanemadki jagavad poegadele tulevaseks iseseisvaks eluks päris palju õpetust.

Asukoht on esmatähtis

Kogenud kinnivaramaaklerid armastavad nalja visata, et kinnisvara väärtus koosneb kolmest olulisest komponendist: asukohast, asukohast ja veel kord asukohast.

Kurgedel on pesapaik samuti kvaliteediskaalale seatud ja asukoht on tähtis neilegi. Eluaseme väärtuse määrab toidulaua lähedus. Hinda tõstab kindlasti kaitstus linnunaabrite ja inimeste eest ning kolmas mõõdupuu on see, et pesast peab olema hea lendu tõusta.

Meie kurepere paistab olevat rahul sellegagi, et viimasel kümnendil oluliselt laiendatud tiik muutub kevadel ja suvel suisa konnakasvanduseks. Et läheduses teist sellist pole, koondub meie omasse enamik ümberkaudseid kahepaikseid.

Kured ja konnad elavad meil vähemalt pealtnäha vastastikuses arusaamises. Konnale ei saa seda vist öelda — kurepere toidulauale rännanu ilmselt suurest kooskõlast ei räägiks —, aga mulle kui konnaliha suhtes ükskõiksele kõrvaltvaatajale tundub, et meie tiivulised ja kahepaiksed saavad üksteisest mingil moel aru.

Inimeste kohta öeldakse, et ühed on hea lastetoaga, teised seevastu kasvatamatud. Hea lastetoa tunnuseks peetakse sedagi, et inimene suudab oma ihasid tulevikule mõeldes talitseda.

Ei tea küll, millal see kurgedele selgeks õpetati, aga igatahes suhtuvad nad tiigielanikesse kindlasti just kaugemat tulevikku silmas pidades. Tundub, et need suured linnud ei kasuta kunagi kurjasti konnade elus ettetulevaid aegu, mil nood on liiga kerge saak. Kui tiik lausa kihab pulmi pidavatest kahepaiksetest, kes on minetanud igasuguse ohutunde, vaatavad kured sellest kiremöllust suisa mööda.

Arusaamatus varestega

Meie toonekurgedel on võimalik oma pesast jälgida kõike, mis toimub tiigis ja selle kallastel. Sel aastal oli neil vaja piiride pärast sõnelda varestega, kes soovisid teha endale pesa tiigiäärsete puude võrasse.

Suuremad linnud panid end maksma ning väiksemad kolisid eemale, et seirata sealt pisut kadedalt kurepere askeldamist. Südasuveks olid kehtestatud ka täpsed lennutrajektoorid ning elu jäi mõnevõrra vaiksemaks. Kevadel oli lärmi olnud palju, sest varesed püüdsid lennata oma asju ajama üle kurgede territooriumi.

Konnade pärast kured varestega lahinguid ei löö. Tiigi äärde koguneb alatasa linde, sest vett vajavad kõik. Muu hulgas tasub meil, inimestel, jälgida, kui suurt rõhku panevad meie sulissõbrad enda pesemisele.

Linnud võib puhtusearmastuse järgi lausa pingeritta seada. Väga usinalt soputavad ennast soojas vees linavästrikud, tuvid ja varblased. Pääsukestele pakub tiik joogipoolist ning pesa ehitamiseks nii savi kui vett, et segu tuleks hea. Aga kurgki võtab palaval päeval vahel ette põhjalikke pesupäevi.

Kurepesa on põnev vaadata. Selle otsekui üürimaja eri korrustel elavad väiksemad linnud, kes oskavad kaitsvat ehitist kasutada oma pere ohutuse tagamiseks. Allüürnikuna elades ei pea nad muretsema vareste rünnaku pärast, sest üleval oma poegi valvav kuremamma ei lase kedagi ligi.

Kureema loodritega hädas

Kesksuvel jõuab kätte poegade lendama õpetamise aeg. Igal pesakonnal läheb see omamoodi naljakalt.

Mida oskab kahe jalaga maal kõndija arvata kurepoja lendama õppimisest? Iga kurg ütleks, et proovigu ta enne ise kas või kordki õhku tõusta. Kindlasti oleks inimese lend kurepoegadele väga naljakas vaatepilt.

Tänavu sai pesakond kiirelt suureks, aga pojad ei tõtanud mõnusast kodust lahkuma. Kureemal paistis olevat peamurdmist, kuidas kaks loodrit kiiremini lendama õpetada.

Ta näitas poegadele igasuguseid võtteid. Pesaäärel passivad nolgid pidid iga kord, kui kureema süüa tõi, tema juhatusel lennuharjutusi tegema. Tiibadega vehkimine kestis täpselt nii kaua, kuni ema kohal oli. Siis lõpetasid noored võimlemise ja uudistasid, mustad nokad avali, uut toiduportsu oodates ümbrust. Nad said väga hästi aru, et esimene iseseisev lend tähendab nende toitmise lõpetamist.

Vanemad olid järglastele pesa vaateväljas kätte näidanud head söögikohad, aga ikkagi tuli meil varuda kannatust, oodates päeva, mil pojad tunnevad tiibade all tuult ning söandavad viimaks lendu tõusta. Kui saatus on helde, teevad nad esimese lennu ilusa ilmaga. See on kurepojale tähtis sündmus: ta jätab igaveseks meelde kodupesa ümbruse ilu. See mälupilt sunnib teda igal kevadel tagasiteele asuma.

Konflikt maaomanikuga

Meie pesas on toonekured elanud juba aastaid. Kõik kohalikud teavad, et need on Juhani pere linnud. Eelmisel aastal lõi välk naabri iidvanasse perepuusse ning selle peaharud tuli maha saagida.

Moodustus ideaalne pesapuu. Tänavu tekkiski meie kurgedel mõte kolida tulevikus naabri puu otsa, kuigi vana pesa on veel küllalt hea. Eks kõik käi nagu inimestelgi: soovitakse ikka paremat.

Võib-olla tekkis vanal kurel hoopis hirm, et kui ta soodsat pesakohta endale ei haara, kolib tema kõrvale konkurent, kellega tuleb hakata söögimaid jagama.

Kurg hakkaski hiljuti uut pesakohta sättima, aga paraku pole tal seni erilist edu olnud. Probleem tekkis naabrimehega, sest perepuu on sissekäigu aiavärava kõrval. Sellest käib pererahvas ise pidulikumatel puhkudel ja sealtkaudu tulevad ka külalised. Head kinnisvaraarendust haistnud kure ja naabrimehe vahel tekkis huvide konflikt.

Uue pesa ehitamisega on veel üks mure: töömehed on saaginud puu pinna viltu, mistap kohale kantud oksad ei püsi kuidagi paigal ja lind on püstihädas — vahel paistab, et lausa kuri. Ajab ju närvi: kui jõuad uue oksaga pesale, on eelmine juba maha kukkunud.

Asi laheneks kurele soodsalt, kui naabrimees kurepesa aluse ära tasandaks, aga too ei tee seda teps. Lind peab seda tühipaljaks edevuseks ja kadeduseks: inimene ei taha aru saada, et uus pesa on väärt rohkem kui sutsuke kuremustust ja paar pesast allakukkunud roigast tema paraadsissekäigu juures.

Kuigi vaidlus alles käib, on kurepere hakanud viimastel päevadel taas uute oksaraagudega vana pesa tugevdama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles