1934. aasta sügisel sündis Viljandi lossimägedes ainulaadne, osalistele alatiseks meeldejääv muusikaline elamus. Selle jälgede ajamine tõi ilmsiks asjaolud, mis võiksid tunduda uskumatud, kui kõik alljärgnev poleks tõepoolest aset leidnud.
Mustadest muremõtetest kaugetele maadele ja veel kaugemasse minevikku
14. september 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Küllap olekski see ilus lugu vajunud püüdmatult ajaloo hämarusse, kui aastatel 1926—1940 «Sakalas» ametis olnud ja Ugalaga tihedalt seotud mees Arnold Sepp poleks seda Torontos aastal 1963 ilmunud mälestustes «Mu meelen...» üles tähendanud.
Meil üsna haruldase raamatu peale sattus Viljandi spordiseltsi Tulevik ajalugu uuriv mitmekülgne mees Alvar Loog.
Juhtumi peategelane paistis olevat täiesti tundmatu. Ta oli nii unustatud, et isegi tema eesnime väljaselgitamine ei läinud kergelt. Mõistagi ei hellitanud ma lootust, et selle omatabase jutu peategelasest oleks võimalik leida fotot, kuid ennäe imet: üllataval kombel leidus Viljandi muuseumis selle mehe kohta terve albumitäis materjali ja veel missugust! Vaadates juures olevat pilti saab päevselgeks, et selliseid tenoreid ei kohta just eriti tihti.
Aga lähme nüüd Arnold Sepa vahendusel tagasi aastasse 1934. Ugala oli Eestis juba siis hästi tuntud kui näitlejate taimelava ja just äsja oli järjekordne primadonna läinud siit laia maailma loorbereid lõikama. Tema asemele oli astunud näitlejanna ja lauljanna Benita Luts.
Geeniuste kurb teater
Ühel imekaunil varasel sügisõhtul uitas Arnold Sepp koos teatri uue liikmega Viljandi lossimägedes.
«Eksiarvamiste ärahoidmiseks pean ütlema, et kahekesi me sel puhul küll ei olnud,» toonitab Sepp. ««Ugalal» juhtus sedapuhku aadrilaskmine õige põhjalik olema ning peaaegu pool ansamblist tuli väljastpoolt verivärsketena ja seal oli tervelt kolm näitsikut. Suuremat idüllitsemist ega romansseerimist tollest jalutuskäigust ei saanud kuidagi areneda, sest meie pead olid kaunis reaalseid ja asjalikke probleeme täis nagu rehad pulki.»
Nimelt oli teater parasjagu püsti hädas tenori hankimisega. Sepp märgib, et oli küll leitud üks, kelle hääl helises nagu puhas kuld, aga too Caruso hakanud varsti koguni imeliku kandi pealt vimkasid viskama.
Uus tenor võetud Sepa jutu järgi viimaks luubi alla ning avastatud, et logisemine ilmnes sügavamal kui pelgalt pieteeditundes. Verivärske kolleegi tegudes tuli päevavalgele muudki, mis ei tundunud olevat sellelt planeedilt.
«Teatri kohta öeldakse üldiselt, et see on hullumaja (ja operett maruhullude osakond) — vastne laulumees aga kuulus siin nii-öelda juba edasijõudnute klassi,» ohkab Sepp. «Ta manööverdatigi siis tasa ja targu teiste samal nivool või tasemel seisvate geeniuste kurba teatrisse.»
Mõistagi tegi see piinlik lugu meele mõruks, aga ühtlasi kerkis päevakorrale teine, pakilisem probleem: kust võtta uut tenorit, olgu või vähem geniaalset, aga see eest rohkem takti tundvat? Neid muresid arutatigi tol õhtul lossimägedes jalutades. Hädavaevu oli saadud uus ansambel kokku ja korraga sihuke obadus.
Muremõtetest vaimuriiki
Niisugustes muremõtetes oli seltskond just jõudnud Kaevumäe päramisele servale Sepa-Villu vangikeldri taha, kus järv all orus sel kaunil õhtul sõna otseses mõttes leekis eha paistel, nagu ütleb laulusalm.
Äkki kaikus keset seda idülli meloodia. Võta või jäta: tenor mis tenor! «Lauluhääle sort, mida parajasti nii kangesti taga kurtsime ja veel kangemini otsisime,» on Sepp oma raamatus vaimustuses. Lauljat ennast ei olnud kuskil näha ning nõnda jäi mulje, nagu võluks kuulajaid kumavatest kõrgustest Caruso ise. «Siis hakkasime ometi taipama, et vaimuderiigist ikkagi helinad ei kostnud.»
Kolm-neli kilomeetrit eemal järve Orika-poolses kumeruses umbes Sammuli kohal laulis keegi mees-sireen mahedalt ja igatsevkutsuvalt Otto Harbachi ja Oscar Hammerstein II lüürilist «Indiaani armuhüüdu», mille oli helidesse võlunud Rudolf Friml. Operett «Rose-Marie» oli filmilinale upitatuna saanud populaarseks ka meie kodumaal ja kõnealune meloodia oli muutunud üldlauldavaks lemmikuks.
«Jäime kuulama nagu mõned ehmunud usklikud, kes hallutsinatsiooni ohvritena näevad ingleid ja kuulevad isegi nende laulu,» kirjeldab Sepp mahlakalt. «Kas võibki veel klassikalisemat «ilmutust» olla: meil kibe puudus tenorist — ja äkki Viljandi järv ise laulab oma põuest just sedasama kõrgemat registrit!»
«Kui järve laulu muusikalised käigud jõudsid sinna maale, kus ka heledamatel naishäältel tuleb helilooja korraldusel sekka lüüa, siis meile teistele uue üllatusena rakendas Benita Lutsust Helle Raa — teatri üks temperamentsemaid Marizaid — oma võluva soprani registri ka käiku. Sellest duetist arenes ainulaadne ning hauani unustamatu muusikaline elamus,» jätkab Arnold Sepp selle iseäraliku sündmuse kirjeldamist.
«Kujutlege, milline oli lava juba oma dimensioonidelt: tenori ja soprani vahel neli kilomeetrit. Lisage sinna manu veel Viljandi järve ürgoru hunnitu dekoratsioon: ees heinamaade ning metsatukkade hämarduv rohelus hilissuvele omaste pastellikoloriidis õrnkollakate laikudega puude võrades ning viimaste õite tagasihoidlikult kireva tikandiga aasadel — tagaseinaks aga heroilise ajaloo müstilise linnuse ja hilisema rüütlilossi kingud, vallikraavid ning varemed!» laseb Sepp sulel lennata.
«Ja lisage nüüd sellele tohutu ringhorisondi valgustus, lõkendava ehakuma järk-järgult tuhmuv ja purpurselt põhitoonilt sinakas-violetseks sulav huum, kuhu pöörake veel Viiratsi kohalt kerkiva täiskuu ketta kollakas punktvalgus, mis leegitsevalt ehavirvenduselt järve pinnal võttis peagi initsiatiivi enda kätte — ei lasknud järve sukelduda pimedusse, vaid võlus selle täis märksa mahedamat-kuldsemat tedelust,» täiendavad selles kirjelduses teineteist teatri- ja sulemees.
«Kuulasin ja kuulasin ning äkki haaras mind kaugete maade ja veelgi kaugemate minevikkude romantiline kaemus, sest kas ei hüüdnudki nii kilomeetrite tagant oma armsamat kunagised tõeliselt vaba maa vabad ürgelanikud? Kas ei olnud punanahkade armuigatsuste vahel tollal tõeliselt järvi ja orge, künkaid ning metsi? Jah — indiaanlaste armuhüüd sai oma loomupärasema esitluse sel õhtul Viljandi järve ürgorus!» resümeerib Arnold Sepp.
Tohutu kõlakoda
Peale kõige muu oli see duett kilomeetrite tagant kilomeetrite taha õhtu harukordses tuuletuses ka harukordselt selge: piano pianissimo kohadki helisesid kandvalt ning nüansipuhtalt tolles tohutus kõlakojas, mille moodustasid veepeeglist põrandaga sügav org ja selle kallaste järsud nõlvakud.
«All, tulivastses — nüüd juba kahekordses — «Vesiflirdis» oli teoksil mingisugune raut,» kirjutab Sepp. «Punnitati pasunaid puhuda ja taoti trummi — see äranarritud muusika ehk lakoonilisemalt «džäss» osutus ainukeseks särnjaks häbematuseks muidu nii harmoonilises ja pühalikus looduse rahus ning kauniduses. Aga üsna varsti pärast seda, kui need «indiaanlased» seal üleval mäe serval ning kaugemas järve tagasopis oma armuhüüded meloodilises südamesoojuses kuuldavale tõid, jäi «Vesiflirdis» kõik vaikseks.»
Minutit paar hiljemini võis mäe otsast selgesti märgata, kuidas majakesest valgus välja haruldast kontserti kuulama suurem salkkond inimesi. Järvel oli kauni õhtu tõttu rohkesti sõudjaid. Üksteise järel tõmmati seal aerud paati, et pisimgi sulpsatus ei kataks mõne pisifraasi ilu. Ning kui duett jõudis viimaste nootideni ja lõpuks kustus, hõlmas Viljandi linna, mäestikku, järve ja selle kaldaid Arnold Sepa jutu järgi siiras vaikus.
Mahe tenor tugevas kehas
Teater pani varsti «Sakalasse» kuulutuse. Selles paluti tenorihäälega kunstnikul, kes sel ja sel õhtul oli avaldanud indiaanlase armuhüüdeid Sammuli ja Männimäe vahelisel järvealal, tulla teatri büroosse ennast ilmutama.
«Kas teate, kes tuli? Viljandi linna järvepoolsemast kvartaalist, niihüütud «Kivistikust» (oli veel üks teine, vanematest aegadest võrsunud nimi — «Kelmiküla») ilmus üks noorema generatsiooni kingseppi, kes aga kaugelt kuulsam ja populaarsem oli jõumehena kui oma kutsealalise meistrina,» meenutab Sepp.
«Vastuvaieldamatult oli ta Mulgimaa tugevaim. Juba mitu-setu esinemist tsirkuses seljataga, kus pildus kahepuudasid kaalupomme õhus kergusega, nagu olnuksid need kanamunad,» jätkab kirjamees.
«Lomper oli selle mehe nimi, kelle terves ja tugevas kehas elas nii soe ja mahe tenori laul. Aastaid oli mehel vaevalt veerand-sada, loomupärast intelligentsi aga oleks andnud sadadega mõõta.»
Kõige veidram oli selles loos just tõik, et noormees tegutseski Ugalas! Kui lavastati Ralf Benatzky muusikaga operetti «Tsirkus Aimée», oli tsirkusemiljöö süvendamiseks hädasti vaja nimetatud ala mehi.
Kooris ja tantsurühmas leidus sportlasi, kes olid Lomperiga tuttavad ning tõid ta lavale kahepuudaseid loopima.
Peale selle pildus mees veel pisemaid kaaslasi, võttis ihuüksi kukile terve inimpüramiidi ja teenis saalist ohtrasti aplausi. Et jõumees on ka laulumees, sellest polnud ühelgi lavategelasel õrna aimu.
«Ise teadis noormees seda küll, sest oli väga vargsi juba mõnd aega käinud Viljandi pimeda lauluõpetaja Blossfeldi juures noid noote ja fermaate õigesse vinklisse seadmas,» pajatab Sepp. «Et võimsat
häält saaks ükskord ka «kõrralikult» välja paisutada, selleks Lomper võttiski sõudepaadi ja aerutas oma neli kilomeetrit maha järve päramisse soppi, et seal omaette ja teisi häirimata «proovi teha»,» loeme raamatust.
«Kui ma Lomperile õlale patsutasin ja imestasin, et «ise sa Kelmiküla bürjer, vana bulvärgi kohal järv otse lävepaku ees, mis sa’s sinna taha-põrgusse laulma sikutasid!», vastas tema üksnes Lomperile omase spetsiifilise häbelikkusega: «Sis oless ju terve Kelmiküla ja pool linna takka otsa mu vällä naarnu!».»
Tenorit teatritöö mõttes August Lomperist siiski ei saanud.
«Võib arvata, et ühelgi primadonnal küll mitte kui midagi selle vastu poleks olnud, kui ta lavaalalistes armastuse allüürides oleks tavalisest veidi kõrgematesse sfääridesse lennutatud — ega mahakukkumist ju polnud vaja pelläta — aga just Lomper ise osutus ka siin enesekriitika mõttes ülinõudlikuks,» kirjutab Arnold Sepp.
««Ma pane ju teil pool lava kõrraga täis, kui akkan… sedaviisi askeldama,» arvas ta. «Parem juba hõiskan sis koorin üten, kui arvate, et passib!» Miks ta siis ei passinud. Iialgi ei püüdnud ta oma hääle võimsuselt solistidest valjemini laulda, et «vaadake, mis mina kõik võin!».»
Lomper oli algusest lõpuni ääreni täis enesedistsipliini ning võitis teatris kõikide sõpruse.