Jaan Kundla: Võtkem iseendale vähem!

Jaan Kundla Foto: Toomas Huik

MAJANDUSLANGUS avaldab paratamatult mõju ka riigieelarvele ning sunnib otsustajaid kokkuhoiukohti otsima. Miskipärast ei taha aga Eesti parteid arutleda neile makstavate toetuste vähendamise üle.

Mina leian, et selle, praegu 90 miljoni kroonini küündiva summa kärpimine annaks mitu positiivset tulemust. Esiteks aitaks see pisut leevendada majanduslikku kitsikust. Teiseks väheneks niimoodi eelseisvasse aastasse jäävate valimiskampaaniate reklaamihullus. Kolmandaks oleks säärane käik aus, sest parteid võtaksid oma kanda veidigi vastutust enda kokkukeeratud käki pärast.

Ei möödu päevagi, ilma et valitsuses, meedias ja rahva hulgas arutletaks 2009. aasta riigieelarve üle. Paraku keskendutakse suhteliselt kõrvalistele teemadele ja välditakse suurtest kärbetest rääkimist.

REAALNE KRIIS on kohe kohal. Väga paljudel inimestel on majandusraskused juba käes ning paljudel muutub olukord uuel aastal veel hullemaks. Inimesed värisevad koondamisteateid oodates ja masendus on haaranud suurt osa rahvast.

Depressioonirohud on aga teadupärast nagu kõik teisedki ravimid aina kallinenud ning meeleolu langusele aitab kaasa sombune sügisilm.

Ligi 100 miljardi kroonise riigieelarve esialgse kavandi kärpimine ei halasta ühelegi ministeeriumile ega eluvaldkonnale, olgu see siis haridus (sealhulgas nii lapsed kui õpetajad), sotsiaalvaldkond (pensionärid, lasterikkad pered, puuetega inimesed), riigikaitse ja sisejulgeolek, omavalitsused või midagi muud. On selge, et igaüks peab oma väljaminekud kriitilise pilguga üle vaatama.

2009. aasta riigieelarve eelnõust vahib vastu ebaõiglus. Puutumatu ja kärpimatu erandina torkab eelarves silma rida «eraldised erakondadele», mida ei ole vähendatud võrreldes käesoleva aastaga ega eelarve esialgse eelnõuga. See eraldiste püha lehm, 90 miljonit krooni, seisab kindlalt neljal jalal ning vaatab, kuidas hoopis rahvas heinu sööma hakkab.

Ei ole õiglane, et erakonnad endiselt justkui suurt majanduskasvu edasi naudivad.

RÕHUTAN, et erakonnad on ise osaliselt praeguses halvas majanduslikus olukorras süüdi. Võimulolijad ei näinud kriisi ette ega valmistunud selleks. Nii et endale võetava summa vähendamine oleks igati vääriline hinnang senistele tegematajätmistele. See oleks eetiline tegu.

Samal ajal pole kellelegi saladus, et erakonnad kulutavad suurema osa neile määratud summast reklaamile ning korraldavad valimiskampaaniast sisutühja rahaga laiamise. Algaval aastal on reklaamifirmadel parteidelt oodata eriti kopsakaid tellimusi, sest ees seisavad kahed valimised.

Selle asemel et arutada, kuidas erakondade säärast laristamist piirata, võiks neile selle jaoks lihtsalt vähem maksumaksja raha anda. Las nad otsustavad ise, kas vähendavad oma tegevuskulusid ja koondavad personali või kärbivad reklaamile minevaid summasid. Kogu ühiskond on praegu sääraste valikute ees, miks siis ei peaks valima ka nemad.

ÜKS VALITSUSE põhimõte on, et eelarve kuludes tuleb kokku hoida riiki ja ühiskonda kahjustamata. Minu ettepanek vähendada eraldisi erakondadele 90 miljonilt kroonilt 45 miljoni kroonini just niisugune ongi. Selle summa vähendamine poole võrra oleks üks eelarve tasakaalu viimise abinõu, mille tõttu ühiskond valusalt ei kannataks.

Muuseas, riiklike eraldiste kärpimine vähendab parteide valimiste eel seintele kleebitavat summat märgatavalt rohkem, kui esialgu arvata võiks. Nimelt tavatsevad erakonnad valimiste tarvis pankadest laenu võtta ja garanteerivad seda neile riigi tagatud rahakäibega. Seega pärsiks tagatise vähendamine ühtlasi laenamist ja laristatav summa väheneks minu hinnangul kuni kolm korda.

Kõigil riigikogu ja valitsuse liikmetel on veel võimalus demonstreerida, et nad soovivad Eestile raskel ajal õiglast ja otstarbekohast eelarvet. Tehkem siis selleks midagi ja võtkem iseendale veidi vähem.