/nginx/o/2010/03/02/324654t1h4c4c.jpg)
Võib ehk tunduda veider, kuid täna tahan kirjutada tomatist. Ilusast punasest ümmargusest kodumaisest tomatist, mis on üles kasvanud maakodu kasvuhoones.
Repliik: Tomati kiituseks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mina nimetan teda ja tema vendi päris tomatiteks, sest neil on õige maitse ja lõhn, mida me imporditud köögiviljade puhul tavaliselt ei tunne.
Praegu, saagi kõrgajal lõikan päris tomateid peaaegu iga söögi sisse — kastmesse, salatisse ja supi hulka. Kui roog valmib sealsamas peenardel kasvanud kartulitest, porganditest, ubadest, kurkidest ja sibulast, tulebki sellest päris söök.
Mõistagi ei ole eelöeldus midagi üllatavat: paljudel viljandimaalastel on aia- ja peenramaa või vähemalt tuttav talumees või müüja, kelle käest turul värsket kraami nõutada. Suur osa meie inimesi on eluviisilt üsna «mahedad», ilma et seda endale teadvustaksid.
Alles siis, kui käime kaugemal ja viibime mõnda aega suurlinnas, kus kõike tuleb osta poest, saab meile selgeks, kui väärtuslik on lõhnav tomat. On suur hüve, kui saad süüa omaenda kodukohas kasvanud toidupoolist. Meil on see veel võimalik.