Uus depoo andis komandole kindla elupäästevõimekuse

Hans Väre
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kohe pärast ametlikku avamist tuli Suure-Jaani päästjatele väljakutse, kuid kaugele polnud neil sõita vaja. Rahvale näidati töövõtteid komando väravas väikses puumajas, kus suitsusimulaator tossu välja ajas.
Kohe pärast ametlikku avamist tuli Suure-Jaani päästjatele väljakutse, kuid kaugele polnud neil sõita vaja. Rahvale näidati töövõtteid komando väravas väikses puumajas, kus suitsusimulaator tossu välja ajas. Foto: Elmo Riig / Sakala

See, et eilsele Suure-Jaani päästedepoo avamisele lisati vürtsi tossu täis majakese «kustutamisega», oli omamoodi sümboolne: tänu uutele ruumidele on komandol ka parem suitsusukeldumisvõimekus.

Ehkki tegemist on viie aasta järel esimese uue komandohoonega Lõuna-Eestis, jäid Lõuna-Eesti päästekeskuse direktor Margo Klaos ja päästeameti peadirektor Kalev Timberg depood avasõnavõttudes kiites suhteliselt tagasihoidlikuks ning nimetasid sealseid tingimusi rahuldavateks.

«Tegemist on ikkagi kohandatud hoonega. Päris uue maja ruumipaigutuses oleks saanud iga sekundit arvesse võtta,» selgitas Klaos.

Suure-Jaani komando pealik Tauno Kais tundis uutest ruumidest aga südamest heameelt ja kinnitas, et kogu meeskond on nende üle väga rõõmus. «Eelmine depoo oli lihtsalt nii halvas seisukorras,» nentis ta.

Rohkem kui saja aasta vanuses majas oli viimane suurem ümberehitus tehtud 1950. aastatel, korralikke olmetingimusi polnud, pool tööajast kulus kütmisele ning garaaži jõudmiseks tuli minna üle õue. Seejuures ei oodanud autotallis ees moodne päästemasin, vaid sõiduk, mis meenutab välimuselt juba uunikumi.

«Suured autod ei mahtunud meie garaaži lihtsalt ära,» selgitas Kais. «Kogu Eestist otsiti meile piisavalt madalaid.»

Tugevamaks mitmel moel

Ehkki Suure-Jaani depoo avati ametlikult eile, on päästjad uues kodus olnud juba märtsikuust. Siis said nad kätte ka tänapäevase päästeauto.

Mais lisandus komando masinaparki seni ühe mehega Võhmas paiknenud paakauto. Meeskonna võimekus paranes tänu sellele tublisti. Esiteks ei piirdu veevarud ainult päästeauto pisikese reservuaariga, mis tühjeneb juba viie minutiga, teiseks tagab suurem koosseis elupäästevõimekuse.

Nimelt võivad päästjad põlevasse majja siseneda ehk suitsu sukelduda vaid siis, kui neid on kohal vähemalt kolm. Just nii palju pritsimehi oli Suure-Jaanis ka varem korraga valves, kuid haiguste, puhkuste ja koolituste tõttu võis meeskonna suurus vahel kahele kahaneda. Pärast Võhma abikomandoga liitmist on valves neli meest ja elupäästevõimekuseta jäämist ette tulla ei tohiks.

«Päästjaks hakatakse ikka sellepärast, et inimesi aidata, ja päästetöötajal on hingeliselt väga raske, kui ta peab veekatkestuse või suitsusukeldumisvõimekuse puudumise tõttu niisama seisma,» selgitas Tauno Kais.

Tema sõnul on uued tingimused parandanud tublisti ka meeste motivatsiooni ning paljud neist on asunud end koolitama ja kutseoskusi täiendama.

Võhma võitles kõvasti

Suure-Jaani kasvanud võimekusega lohutasid päästeteenistuse juhid ka võhmalasi, kes oma üheliikmelisest meeskonnast kevadel ilma jäid. Päästeteenistus valis Võhma ja Suure-Jaani vahel väga kaua, ent lõpuks kaldus kaalukauss ikkagi Suure-Jaani kasuks.

«Kahetine tunne on,» tõdes Võhma linnapea Avo Põder avamisel. «Kahju, et see hoone pole Võhmas, aga samas on hea meel, et päästjad on saanud head ja ajakohased ruumid.»

Suure-Jaani vallavanema Tõnu Aavasalu sõnul oli volikogu veendunud, et komando oma territooriumile saamise nimel tasub kõvasti pingutada. Ruumide renoveerimiseks 36 000 euro andmine otsustati täielikus üksmeeles.

«Oleks ka naljakas, kui Eesti pindalalt teises omavalitsuses poleks päästekomandot,» märkis vallavanem.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles