Mõnikord tuleb käia neli tiiru ümber maakera, et saaks minna üle tee

Ugala näitleja Martin Mill tõdeb, et saab oma edevuse rahuldatud laval, ning tunnistab, et eriline rahvamees ja seltskonna hing ta ei ole. Foto: Elmo Riig / Sakala

Martin Mill tuli Ugalasse tööle 2008. aastal pärast lavakunstikateedri 23. lennu lõpetamist. Põline pealinna poiss on nüüd väikelinna eluga harjunud ja tunneb end siin koduselt.

«Väikelinnal on oma plussid ja miinused, aga mul on suurepärane kodu ja teater, kus töötan. Mulle meeldib see väga. Kui tunned hirmsat tungi, käid Tallinnas või Tartus, saad sõpradega kokku, tuled tagasi ja hing on rahul,» tõdeb Martin Mill.

Meelepärast tööd jagub nii huvitavatest rollidest kui noortestuudio juhendamisest. Praegu pakuvad talle proovisaalis närvikõdi Amadeuse roll Peter Shafferi samanimelises lavaloos ning tantsulavastuse «Klapp» vaatajate ette toomine.

Kuidas sinust näitleja sai?

Näitleja sai minust tänu sõber Sassile (Aleksander Ots — toimetus), kes oli tegelnud kooliteatriga. Ta ütles, et Vanalinna hariduskolleegiumis on Lembit Petersoni teatriklass, ja kutsus mindki proovima.

Olin toona spordipoiss ja plaanisin minna spordikooli korvpalli mängima. Sass andis mulle Jakob Liivi luuletuse ja proosateksti. Tegime eksamid, saime sisse ja õppisime seal kolm aastat. Koos asutasime väikse trupi Vox Populi.

Teine sõber, Robert Annus kutsus mind Nukuteatri noortestuudiosse: neil olevat vähe poisse, tulgu ma vaadaku, äkki hakkab meeldima. Seal töötasin pärast keskkooli ühe aasta valgustajana ning siis mõtlesin, et peaks ikka lavakasse ka proovima. Käisin katsetel, sain kuidagi sisse ja nii see läkski.

Teatrigeen on su peres olemas: sinu vanavanaisa oli Karl Ader. Mida sa temast mäletad?

Suviti olin Kloogal suvilas Kaarupi ja tema naise Mummi juures. Mina kutsusin teda nagu kõik teisedki Kaarupiks. Mäletan, kuidas käisime Kaarupiga kioskist lehte ostmas. Tal oli oma kindel trajektoor, kustkaudu minna, kus istuda, puhata ja juttu rääkida.

Lapsena ei saanud ma aru: vanavanaisa on ju teises toas, aga mina näen teda hoopis televiisoris «Onu Tik-Taki seiklustes».

Tollal ma ei jaganud temast kui teatraalist midagi, aga praegu tahaksin temaga pikad jutud maha pidada. Arvan, et oleksin hoopis targem inimene ja näitleja, kui mul oleks võimalik Kaarupiga rääkida.

Minu vanaema, Kaarupi tütar on rahul ja õnnelik, et olen näitleja. Tema teab, et see on põnev, aga raske amet, ja elab mulle kaasa. Kaarup ei lubanud hakata näitlejaks ei temal ega minu emal. Mind ta ei saanud keelata ja mind ei takistanud keegi. Tean, et see elukutse ei ole meelakkumine, aga kordaminekud kaaluvad kõik mured üles.

On raske öelda, kas ma oma lapsel lubaksin näitlejaks saada. Siiski, miks ka mitte? Ega ma saa teda kappi kinni panna, kui ta ütleb: kuule, paps, ma lähen nüüd teatrikooli.

Milline teater tundub sulle huvitav ja paneb silmad särama?

Silmad paneb särama see, mis köidab. Mulle meeldib uut moodi lähenemine, selline, mille puhul ei kardeta kasutada fantaasiat — mis võib tunduda kummaline ja on igas mõttes julge.

Tahaks vaadata elusat ja huvitavat teatrit, mis on ootamatu ja uus. Mul on tunne, et võimalusi leidub, sugugi kõike pole teatris veel tehtud. Mõnikord tuleb käia neli tiiru ümber maakera, et saaks minna üle tee, sest nii leiad endas täiesti uue mõtte või oskad sõnastada mõne vana.

Mart Kolditsa «Kollast noolt» olen vaadanud viis korda. See tekst tundub mulle huvitav, sellel on nii palju kihte, et iga kord avastan midagi sootuks uut. See on teistmoodi ja sellist teatrit meeldiks mulle teha.

Kas saite ka noortestuudioga teha teistsugust, uudset teatrit?

Noortestuudio oli omaette ooper: me ei tahtnud Silvia Soroga hakata tegema tüüpilisi tükke, kus räägitakse noorteprobleemidest. Meie eesmärk oli kasvatada teadlikumat publikut ja anda sellele võimalus teatrit lähemalt uurida.

Noored said vaadata etendusi, me arutlesime nende üle ning nad kogesid ka teatris ettetulevaid rõõme ja muresid. Nad on nüüd rikutud inimesed, sest ei oska vaadata lavastusi nii nagu enne.

Saime välja tuua kaks lavastust, kuigi see ei olnud omaette eesmärk. Proovisin osalejatele seletada oma pööraseid mõtteid ja fantaasiaid, katsetada, kuidas need mõjuvad teistele, ning edastada oma kogemusi — niipalju kui neid toona oli. Noortestuudio juhendamine oli mulle iselaadi kogemus.

Õpetamine on suur vastutus ja kahe aasta jooksul sain aru, et mul jääb päris palju puudu nii näitleja- kui elukogemusest. Ma ei tea, kas minust saab teatripedagoogi, aga kui mul on kunagi kellelegi midagi õpetada, siis miks mitte.

Koostöö Silviaga laabus valutult, tema oli seda varemgi teinud. Mina kartsin noori. Valmistasin tunni põhjalikult ette ja rääkisin kõik naljad esimese poole tunni jooksul ära ning siis ei olnudki enam midagi öelda.

Noortega tegeldes sain ühtlasi lavastajakogemust ja mõistsin, et see keeruline töö avab kanalid, millest sa varem teadlik polnud. Leian, et iga näitleja võiks proovida midagi lavastada, isegi kui see ei õnnestu. Kõige paremini õpetavad need asjad, mis lähevad metsa.

Kas sul on midagi metsa läinud?

No parasjagu tulin just proovist! (Naerab). Enda vastu olen karm ja kriitiline. Kui ei tule välja, on tuju nii paha et... Aga kui välja tuleb, on rõõm muidugi suur. Ei tea, kas mul nii väga metsa ongi läinud, aga ega mul ole ka eriti nõudlikke rolle olnud. Mozart on esimene raske osa. Andres Lepik ütles, et see on minu nekroloogi roll.

Kõige suuremad kriitikud on mu vanemad ja sõbrad. Ehkki isa pole kunagi teatriga tegelnud, ütleb ta kohati väga õigesti.

Mis on tehtud rollidest sulle kõige südamelähedasem?

Ugalas oli mu esimene roll vene poiss Dima Ott Aardami «Poksis». See tuli hästi välja. Õnnestunuks pean ka lavastuse «Nii nagu taevas» puudega poissi Thoret — selle loomiseks tegin päris palju eeltööd. Lavastaja oli mu kursusejuhendaja Ingo Normet, temaga oli lihtsam rea peale saada.

Rolli luues üritan leida paralleele. Usun, et igas inimeses leidub kõikvõimalikke isiksuseomadusi, need tuleb endas ära tunda ja välja meelitada.

Katsun osaga töötades minna süvitsi ja uurida. Amadeust tehes vaatasin filmi, olen uurinud fakte Mozarti kohta. Et usutavalt ette kanda inimest, kes on kunagi elanud, pead jääma mingitesse piiridesse, ent ei tohi siiski karta omalt poolt ideid välja pakkuda. Head mõtted tulevad enamasti enne seda, kui pead peale minema, või stseeni ajal.

Praegu on tähtis, et võimaldataks end proovile panna ja pakutaks ägedaid rolle, mida tahad teha hästi ja ausalt.

Sul öeldakse olevat omapärane koomiline sarm. Kas nalja on lihtne teha?

Ma ei tea, millest see koomiline sarm tuleb. Kas lokkis peaga poiss on kohe iseenesest naljakas? Ma ei tea, kuidas nalja tuleb teha, see sõltub inimestest. Kui hakkad väevõimuga tegema, siis ei ole naljakas. Kui miski teeb nalja sulle endale, võib see tunduda lõbus ka teistele. Tobe paradoks on see, et lõbusust võib sünnitada asi, mis ei pea naljakas olema, ja vastupidi.

Sketšidesse ja paroodiasse suhtun hästi. Nalja peab ikka saama — olgu olukord nii tõsine kui tahes. Jalaga-tagumikku laadanalju võib teha väga halvasti, aga ka väga hästi.

Paroodiat ei ole ma kunagi teinud. See on naljakas ja annab näitlejale isesuguse vaatenurga, kuid on ühtlasi riskivärk. Kõige paremini võiksin parodeerida Martin Milli — see tuleks mul kõige paremini välja.

Kas filmis oled kaasa teinud?

Sel suvel osalesin noortefilmis «Vasaku jala reede», mis peaks esilinastuma järgmisel kevadel. Kehastan helget noormeest, kes elab koos vanaemaga ja armastab teda väga. Samuti armastab ta oma tüdrukut, kes teda lõpuks petab. Loodan, et sellest tuleb hea film.

Filmi on huvitav teha: seal pääsevad maksvusele sootuks teistsugused asjad kui laval. Ennast ekraanilt vaadata on võõras.

Oled kaasa teinud ka teleseriaalis.

Kaks hooaega tegin kaasa «Eestlases ja venelases», aga nüüd jäin kõrvale. Läksin sinna pärast lavakat — mõtlesin, et noorele näitlejale tuleb kasuks orbiidil olla. Oli omamoodi äge kogemus, aga kui inimesed teavad sind ainult seriaali kaudu, on sellel ka oma miinused. Mu põhitöö on siiski ju teatris.

Praegu töötad proovisaalis koos Kadri Lepaga tantsulavastuse «Klapp» kallal. Kas sellest on veel vara rääkida?

Et nii Kadrile kui mulle meeldib füüsiline teater, mõtlesime katsetada. Kui draamanäitleja tahab laval midagi väljendada, ütleb ta repliigi ja asi selge. Meie jätame kõrvale sõna kui kõige käepärasema väljendusvahendi ja järele jääb puhtalt visuaalne teater.

Mulle sobib tantsuline värk. Kooliajal tegin kaasa Saša Pepeljajevi lavastuses «tsuaF». Põnev on meelitada ennast ja oma keha mõtlema teiste vahenditega kui sõna.

ARVAMUS

KEIR TETSMANN,
noorte­stuudiolane

Martini tunnid olid alati väga mitmekülgsed ning vahel ei jõudnud me tema tohutule entusiasmile järele. Esialgu jättis ta natuke hirmutava mulje: oli nii tõsine ja asjalik. Hiljem selgus, et tema oli meid samuti kartnud.
Mul avanes võimalus koos Martiniga «Piloodis» kaasa lüüa ning prooviperioodi ja ka etenduste ajal nägin teda hoopis teisest küljest.
Martinil on alati nägu nalja täis ja see lõbusus kandub üle ka teistele. Ta on lahe inimene nii õpetaja kui lavapartnerina ja arvatavasti ka sõbrana.