/nginx/o/2010/10/03/442999t1h4c97.jpg)
LAHTISELT RINGI jooksev koer on iga tervisesportlase suuremaid hirme ja vaenlasi. Ehkki kõige kaitsetum on ründava koera ees jooksja, sest tal pole millegi taha peitu pugeda ega midagi enesekaitseks käes, on kõige raskemad õnnetused juhtunud ikka jalgratturitega.
Põhjus on kindlasti selles, et nad sõidavad kiiresti ning rünnak tuleb nii ootamatult, et sadulas istuja ei jõua reageerida. Nõnda juhtus nädal tagasi Viljandi abilinnapeaga, kel polnud mahti koeraga kohtumise eel pidurdada.
Harrastusratturina olen minagi palju koertega kokku puutunud. Tavaliselt alustan kevadel hooaega sellega, et kontrollin esimestel treeningpäevadel aegamööda pedaalides tavapäraseid marsruute. Nii mõneski teeäärses talus on läinudsügisene karvapall sirgunud talve jooksul koletise mõõtu tegelaseks, kes tunneb ratturit nähes vastupandamatut soovi pista too ühes sõiduriistaga nahka.
SENI (PTÜI, PTÜI, PTÜI) olen ma koertega võisteldes võitjaks jäänud ning meie kohtumistes pole keegi viga saanud, aga mulle jääb kauaks meelde paari aasta tagune treeningpäev, kui otsustasin Kolga-Jaani viivalt teelt ära keerata ning läbi Aimla ja Tääksi Olustvere poole suunduda.
Esimene koer otsustas minu sõitu kiirendada kohe pärast Tõnissaare küla. Minu poole tormas silmade punetades ja ila tilkudes bernhardiin. Üle põllu joostes tegi ta õnneks väikse valearvestuse ning maandus seetõttu üle teekraavi hüpates otse minu selja taga.
Peaaegu kilomeetri kihutasime vaikides ligemale 55kilomeetrise tunnikiirusega. Meie vahe oli pidevalt kaks kuni viis meetrit. Lõpuks võisin lõõtsutades ja südame kloppides nentida, et mina olin olnud vastupidavam.
Ometi pean bernhardiinile au andma: ma polnud kunagi varem ega ole ka hiljem kohanud koera, kes oleks nii kaua jaksanud ja viitsinud ratturit taga ajada.
Sain vaevalt kilomeetri taastuda, kui nägin üle põllu volksamas uut vasika mõõtu peletist. Too jäi pisut hiljaks. Kui tema teele jõudis, oli meie vahe juba peaaegu kümme meetrit. Pealegi oli ta ka ilmselgelt nõrgema ettevalmistusega kui eelmine jälitaja, sest suutis minu tempot hoida vähem kui pool kilomeetrit. Siis tegi ta näo, et maailmas leidub ka põnevamaid asju, ning jäi teeserval midagi nuuskima.
Koerte ühine ponnistus minust tippsportlast vormida jätkus vähem kui kilomeetri pärast: taas sööstis koduaiast välja üks loom, kes suuruse järgi otsustades pidanuks pintslisse pistma kaks jalgratturit päevas.
Mõistsin, et suudan 50kilomeetrist tunnikiirust arendada heal juhul veel paarsada meetrit. Õnneks oli jälitaja sedapuhku sprinter, kes suutis vastu pidada veel vähem. Nii palju finišispurte kui tol päeval pole ma enam kunagi teinud. See meenutas mulle nõukogudeaegsete tippsportlaste jutte, kuidas neid treeniti põhimõttel kas sured või võidad.
IGAL JUHUL oli see sõit mu nii läbi võtnud, et kui lõpuks Tääksis üks taks teele kargas ja mul klähvides kõrval vudis, ei viitsinud ma tema peale isegi reageerida. Tääksist Viljandisse pedaalimine kujunes aga lausa kannatuste rajaks.
Ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et tänavu olen seda teed rattaga sõitnud kaks korda, aga pole ühtegi koera märganud.
Tean, et suur koer võib end mõnikord ketist lahti kiskuda või aiast läbi murda — niisuguste õnnetuste eest pole keegi kaitstud. Hoopis teine asi on see, kui majaomanikud hoiavad oma koera lahti, teades, et nende teeotsast sõidab harva keegi mööda. Kummatigi piisab vaid ühest kõrvalises kohas treenivast või matkavast ratturist, et tagajärjed oleksid väga kurvad.
Seepärast panen kõigile koeraomanikele südamele: hoidke oma looma nii, et ta ei pääseks teele ratturit ründama. Kõige parem variant on treenida koduvalvurit juba kutsikapõlves sedasi, et ta ei tunneks täiskasvanuna ratturite vastu huvi.
/nginx/o/2023/02/10/15131566t1hc089.jpg)