Kes kaitseb eesti keelt, meie emakeelt?

Peeter Järvelaid Foto: Liis Treimann

Olen sündinud Tallinnas, lõpetanud Tartu ülikooli õigusteaduskonna, töötanud õppejõuna Tartu ülikoolis ning juhtinud rektorina sisekaitseakadeemiat ja Eesti mereakadeemiat.
Praegu töötan Tallinna ülikooli õigusakadeemia võrdleva õiguse ja õigusajaloo korralise professorina.

Rääma mehe Rein Veidemanniga ajan kultuurijuttu enamasti tänaval. See on meil imelik komme. Tulles asjaajamistelt, vahetame kiirelt uudiseid, mida üks või teine parajasti on lugenud, või räägime Eestis toimuvast, kui miski hinge kriibib. Vahel anname teineteisele lugeda oma kirjatöid. Nii sattusid minu lauale Rein Veidemanni artiklite kogumikud «Tuikav tekst» ning «Eksistentsiaalne Eesti: käsitlusi eesti kirjandusest ja kultuurist 2005—2010».

Kui lugesin neist kahest kogumikust eesti kirjanduse ja kultuuri kohta käivaid artikleid, hakkas mind taas kummitama üks mõte. Küsimus on tõtt-öelda lihtne: kes kaitseb eesti keelt, meie emakeelt, kui see on kuulutatud riikluse omaette sihiks.

Meie põhiseadus algab kinnitusega: «Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril; mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele; mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus; mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade...»

Seega peaksid vabas ja iseseisvas Eesti Vabariigis olema eesti keele ja kultuuriga asjad kõige paremas korras. Oleme ju rahvana kaua soovinud vabalt oma kultuuri arendada, aga jälgides siinset kultuuridispuuti, iseäranis ametnike vaidlusi eesti teaduse ja ülikooli(de) teemal, tekib tunne, et põlgav suhtumine eesti keelesse kui millessegi, mida pruugib madalam rahvas, on okupatsiooniajast märkamatult kaasa tulnud.

XIX sajandi teise poole ning XX sajandi 80. aastate venemeelsed ametnikud kutsusid eestlasi üle minema vene keelele — suurema rahva suuremaid võimalusi pakkuvasse keeleruumi. Samuti on ajaloost teada saksa rahvuslaste, eriti meie endi kadakate katsed eesti keelt kultuurkeelte hulgast maha tõmmata. Seda kõike teades ei tundu inglise keele jumalikuks kuulutamine varasemast survest kuigi palju erinevat.

See pole öeldud võõrkeelteoskuse halvustamiseks, vaid kinnituseks, et kui meie kultuuriinimestel on maailmale midagi huvitavat öelda, leiavad nad endas motivatsiooni võõraid keeli õppida. Seesama kehtib meremeeste, kaupmeeste ja teistegi kohta. Aga kui inimestel — olgu või kõrgetel ametnikel — pole midagi tarka öelda, ei upita isegi väga ilus inglise keel vaimset tühjust kuidagi kõrgemale eestikeelsest rumalusest.

Vahel tekib eesti kultuuri käsitlevate teadlaste töid lugedes tunne, et nad kirjutavad küll eesti keeles, kuid tekst poleks nagu mõeldud eestlastele, selle kultuuri kandjatele.

Teadusbürokraatia tõstab Eestis eelisseisundisse ingliskeelsed üllitised — seega loed küll eesti kultuurist eesti keeles, aga sõnum on tegelikult määratud teiste kultuuride kandjatele.

Rein Veidemann viitab selle probleemi selgitamiseks eesti keelde tõlgitud Franz Kafka lühiproosavalimikule «Aruanne akadeemiale» (««Loomingu»Raamatukogu», 1962).

Franz Kafka, sünnilt Praha poiss, läks ajalukku kui juudi päritolu saksakeelne kirjanik. Ometi ei erine maailmakuulus Kafka saatuse keerdkäikude poolest kuigi palju meie Juhan Liivist, kes ei tahtnud oma loomingust samuti midagi järgmistele põlvedele jätta.
Kafka avaldas eluajal vaid mõne novelli ja essee. Kuulsaks sai ta õieti alles pärast surma, kui sõber Max Brod avaldas tema käsikirjalise pärandi, mille autor ise oli määranud põletamisele.

Kafkast sai XX sajandi silmapaistvamaid kirjanikke — mitte sellepärast, et ta kirjutas võõrkeeles, vaid seetõttu, et tal oli, mida ühiskonnale öelda, kuigi ta selle sõnumi tähtsuses oma eluajal kahtles. Tema looming on tõlgitud paljudesse maailma keeltesse, sest see on kirja pandud keeles, mida autor kõige paremini valdas.

Eesti vajab eesti kultuuriprioriteediga akadeemiat, mis võiks pöörata tähelepanu ennekõike meie kultuuri ja ilusa keele kaitsmisele. Saksamaa-taolises suures riigis on organisatsioone ja tunnustusi, näiteks Grimmide auhind, mida antakse just saksa kultuuri arendamise eest ning neile intellektuaalidele, kes suudavad oma tööd kirja panna ilusas emakeeles.

Eesti haritlastel võiks olla aukohustus Kristjan Jaak Petersoni ja teiste meie kultuuri arenguks palju teinute ees. Meie kõrvus peaks kõlama meeldetuletus: kas siis selle maa keel laulutuules ei või taevani tõustes üles igavikku omale otsida.

Vastasel juhul võime langeda keelelisse ja kultuurilisse nihilismi, nagu vahel juhtub isegi meie haritud kultuuri- ja haridusministritega. Et haritlaste vaim ei väsiks, olekski vaja keskust, kuhu mõttekaaslased saaksid koguneda ning üksteist selles töös toetada.

Paraku peab tõdema, et XXI sajand pole eesti kultuuri ja keele arengule lihtsam kui XIX.
Me ei ela ainult oma vajadusi rahuldades. Meie tegemisi peab kandma austus eelkäijate tehtu vastu. Suurim austus on nende väärika töö jätkamine.