Nutikam poodleja on ammu märganud, et suured supermarketid on enamasti üles ehitatud nii, et siseneja satub enne piima- ja leivariiuliteni jõudmist raamatute, sukkade ja sokkide ning muu tööstuskauba või sooduspakkumiste vahele.
Kuidas toidupoes kaupa valides võimalikult vähe raha kulutada
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sel on kindel põhjus: nii püütakse toiduostjat meelitada soetama ka sellist kraami, mida ta tegelikult ostma ei tulnud.
Värvilised sildid ja kilohind
Niisuguste ahvatluste vastu aitab enne toidupoodi minekut koostatud ostunimekiri. Samuti on abi endale seatud kululimiitidest: kui ostan praegu soodushinnaga kohvikruusid, mida mul tõtt-öelda vajagi pole, peaksin kulutusi kokku tõmbama teiste, plaanitud kaupade arvelt.
Toidupoes hakkavad meile sageli silma kollased või punased sildid, mis pakuvad üht või teist kaupa tavapärasest madalama hinnaga. Siiski ei maksa teha ostu ainuüksi nende siltide järgi. Sageli võib olla nii, et ehkki soodsamaks hinnatud, on kollase sildiga kaup siiski kallim mõnest sealsamas kõrval asuvast samaväärsest tootest, millel müügikampaaniat ei ole.
Tähele tuleb panna ka toodete kogust. Kui 175grammine võipakk on soodushinnaga vaid veidi odavam lähedal olevast 200grammisest, aitab otsust langetada kilohind. Kõige mugavam on erinevusi tähele panna, võrreldes sarnaste toodete kilo, liitri või tüki maksumust, mis on hinnasildil väiksemas kirjas.
Väiksemate kuludega väljub toidupoest see, kes viitsib kikivarvule tõusta või mis veel parem, kükitada: nimelt paigutatakse kauplustes soodsama hinnaga, aga vähem tuntud tootjate samaväärsed kaubad madalamatele riiulitele, kuna silmade kõrguselt leiab ostleja populaarsemad, kuid krõbedama hinnaga produktid.
Kui linnarahval on valida, kas minna sisseoste tegema ühte, teise või kolmandassegi suurde kauplusesse, siis väiksemates asulates elavad inimesed peavad sageli leppima vaid ühe, äärmisel juhul kahe väikese poega, kus valik kipub olema nadi ning hinnad on kummalisel kombel kallimad kui linna supermarketites.
Tegelikult pole siin kummalist midagi: väikepoodnikud maksavad tootjatele kauba eest pahatihti palju rohkem kui suurpoed. Samuti lisanduvad pisikauplustes hinnale suuremad kulud, sest kliente on vähem ja käive väiksem kui linnapoodides.
Maarahval on aga võimalus, mida paljud linnaelanikud kadestavad: nad saavad osta puhast toidukraami naabritelt. Naabri kana munad on puhtamad ja kollasemad ning üleaedse vissi piim poepiimast rammusam ja maitsvam.
Ühtlasi aitab naabritelt toidu ostja oma kogukonna liikmeid, sestap ongi maal mõistlik lähtuda sulle-mulle põhimõttest: kui minul on kartulipõld, aga sinul lehmad, siis teeme kaupa.
Mõne kauba soetamiseks peab sellegipoolest poodi minema. Neil puhkudel tasub kaaluda, kas poleks soodsam võtta mitme pere peale ette ühine linnaretk ja sõidukulud omavahel jagada. Bensiinirahast hoolimata võib selline lähenemine tulla kokkuvõttes soodsam, sest hinnaerinevused on maa- ja linnapoodide vahel kohati päris suured.
Müntidel on väärtus
Viimasel ajal muudab poeskäimise varasemast pisut keerukamaks ka meie uus raha, euro. Oleme ehk enam-vähem harjunud sellege, et hinnad on poes varasemast sootuks erinevad, aga paljudel on endiselt keeruline taibata, kui palju üks või teine asi õieti maksab — eriti nüüd, mil poodnikel pole enam kohustust näidata kauba kroonihinda.
Euroga kaasneb veel üks teema, mis muutub ilmselt ajapikku vähem oluliseks, ent praegu teeb siiski muret. Eesti inimesed pole nimelt veel harjunud sendihindu tõsiselt võtma ja metallrahast lugu pidama.
Nii võibki juhtuda, et peate toidupoes riiuli ees seistes kõiki jogurteid ühtviisi odavaks ega vaevu mõnesendistesse erinevustesse süvenema. Tegelikult on aga kuue eurosendi väärtus ligi kroon, nii et metallraha tuleks õppida hindama.
Et oma rahakotis paremini orienteeruda ja igapäevakulud kontrolli all hoida, tuleks teha eurodes pere-eelarve ning seada endale päevased või nädalased kululimiidid, et kuu lõpuni kenasti toime tulla. Nii harjume oma pere toidukorvi iseloomuliku hinnavahemikuga ning sellega, kui palju võime kulutada olmekaupadele, kui tihti käia kinos ja teatris või väljas söömas.