Õpetajate palk pole probleem

Eugen Veges

FOTO: Erakogu

ÜHISKONNAS ILMNEVAD tendentsid kinnitavad, et vajame muudatusi. Paraku ei orienteeru intellektuaalne eliit toimuvas. Huvigruppidele pühendumine pimestab silmad ega soosi põhimõttelisi muutusi.

Mulle on õpetajate palganõudmised arusaamatud. Vanadel aegadel peeti neid maa soolaks, kellele läks korda ka teiste kogukonna liikmete käekäik. Praegused koolmeistrid paistavad seisvat vaid omaenda heaolu eest ning teiste mured ei lähe neile korda. See ongi põhjus, miks ma oma mõtted kirja panin.

STATISTILINE TÖÖTASU ei anna orientiiri keskmise töötasu kohta. See tuletatakse nii, et osaline tööaeg teisendatakse täistööajale ja ületunnid jäetakse arvestamata (seadusest tulenevalt ei saagi neid näidata). Keskmine töötasu on statistilisest madalam, seda kinnitavad tuludeklaratsioonides esitatud numbrid.

Vahet tuleks teha ka keskmise ja aritmeetilise keskmise vahel. Statistika kajastab aritmeetilist keskmist ehk abstraktset näitajat, mida ei saa võtta tõena. Mediaanist on see 27 protsenti kõrgem. 2011. aasta esimese kvartali keskmine statistiline töötasu oli 703, mediaankeskmine palk aga 553 eurot. Pärast maksude maksmist jääb sellest alles 467 eurot.

Õpetajate töötasu on kogukonna keskmisest märksa kõrgem. Rahandusministeeriumi andmete järgi ületas Eestis õpetajate palk 2009. aastal koguni põhjanaabrite oma — muidugi kui kasutada võrdlusbaasina eestlaste sissetulekuid.

Soomlaste omaga ei tasu seda võrrelda, sest maksutulu ei laeku nende, vaid meie töötasult. Kujutage ette, mis juhtuks, kui tõstaksime ainult riigieelarvest makstavaid palku, jättes teised endisele tasemele. Riik kukuks sellisel juhul kokku.

EESTI PROBLEEM ei seisne õpetajate palgas, vaid üldistes väikestes sissetulekutes ja sotsiaalsetes tagatistes. Võrdsetest võrdsemate hüved riivavad küll silma, kuid nende nautijate arv pole suur. Eripensionärid on koormaks, kuid see on hoopis teine teema.

Jutu järgi elavad Eestis demokraadid, aga ühiskonnakorralduses domineerib diktatuur. Demokraatia toimib, kui kogukonnas langetatavad otsused vastavad enamuse tahtele — vastasel korral demokraatiat pole. Eestis ei ole enamuse seisukohtadest isegi ülevaadet, rääkimata siis nende järgimisest. Ühiskonnas langetab otsuseid väike seltskond inimesi.

Kodanikuühiskonna eeldus on vabadus, aga eestimaalaste sissetulekud seda paraku ei võimalda: siin sõltutakse võimuladviku tujudest, olenemata sellest, kas ollakse õpetaja, arst või ametnik, kodanikuühenduse esindaja või ettevõtjast töövõtja.

Diktaadiga leppimatust ei tohi näidata ning halva mängu juures tuleb teha head nägu. Vastasel juhul kaotatakse seegi pisku.

DEMOKRAATIAT EI tasu võrdsustada päitsete pähe panemisega. Demokraatia tunnused on ühine heaolu ja õitseng, teiste arvel elamisel pole selles kohta. Tagatubade poliitiline monopoolsus tuleks visata ajaloo prügikasti ning kaasata otsuste langetamisesse kodanikualgatuslikke ühendusi. Võimuladviku isiklike ambitsioonide ja kaasmaalaste manipuleerimise tingimustes tõmbame rahvusriigile kriipsu peale.

Õpetajate palgasoovipuul ei saa viljad valmida, sest keskkond ei soosi seda. Omaenda huvide kõrval tuleb seista ka üldise käekäigu eest.

Tagasi üles
Back