Liblikate lend pole veel lõpule jõudnud

Naerid on Eestist peaaegu kadunud, kuid naeriliblikad on siin endiselt levinud. Ehkki väga sarnased kapsaliblikatega, on neid kokkupandud tiibade järgi üsna lihtne ära tunda: naeriliblika tiivasooni ümbritsevad tumedad piirjooned. Foto: Elmo Riig

September on alanud, kuid mõnel päikeselisel päeval näib, et suvi pole meile veel hüvastijätusuudlust andnud. Üha sagedamini teeb ta ruumi sügisesele vihmale ja jahedusele, ent tuleb siis jälle laialt naeratades tagasi.

Sellistel soojadel päevadel võib viimaste rapsipõldude kohal näha laperdamas valgeid liblikaid. Justkui oleks alles mai või juuni, lendlevad nad kahe-kolmekesi koos nagu väiksed rõõmsad kummitused. Need on naeriliblikad, väike-kapsaliblikad või suur-kapsaliblikad, kes õhus paaritumistantse etendavad.

Liblikauurija Meelis Suurkase teada võib kolmas, sügisene põlvkond olla kõigil kolmel liigil, kuid kõige sagedamini saab sellega hakkama suur-kapsaliblikas ja seetõttu on praegu kõige tõenäolisem kohata just teda. Ent lendlejad võivad kuuluda ka hiljaks jäänud teise põlvkonda. 

Naeri- ja kapsaliblikad tunduvad küll üsna sarnased, aga kui nad ivakeseks maha istuvad või entomoloogi võrku jäävad, õnnestub neil päris lihtsalt vahet teha. Naeriliblika tiibade alumistel külgedel olevaid sooni palistab selge tume kontuur, mida kapsaliblikatel pole. Kapsaliblikad omakorda erinevad üksteisest suuruse poolest: raamatu «Eesti elusloodus» järgi küünib väikesel tiibade sirulaius 40, suurel aga 50—60 millimeetrini.

Kui naerist ei ole

Nagu nimigi ütleb, armastavad kapsaliblikad kapsast. Kapsakasvatajad jälle ei armasta kapsaliblikat mitte üks põrm.

Ometi ei maksa lasta ennast nimemaagiast eksitada ja arvata, nagu piirduks kapsaliblikate menüü ainult ühe taimeliigiga. Neile sobivad suupooliseks ka teised ristõielised, näiteks raps, mida Eestis kasvatatakse tunduvalt rohkem kui kapsast. 

Meelis Suurkase tähelepanemist mööda armastavad rapsipõldude juures toimetada eelkõige suur-kapsaliblikad, aga ka naeriliblikad. Viimati nimetatutel tõtt-öelda erilist valikuvõimalust polegi, sest kui nood putukad püüaksid nime vääriliselt ainuüksi naerist toituda, oleksid nad juba ammu pidanud suised varna riputama. Kui naerist ei ole, ei saa seda kätte isegi eite, kassi ja hiirt appi kutsudes.

Osa liblikaid, näiteks päevapaabusilmad, suudavad talve üle elada valmikuna ehk just sellisel kujul, nagu enamik inimesi neid tunneb. Seevastu kapsa- ja naeriliblikad talvituvad nukuna — kui üldse.

Raamatu «Euroopa putukad» järgi on meie pakane väike-kapsaliblikale nii krõbe, et see liik rändab siia igal kevadel lõunast uuesti sisse.

Ka suur-kapsa- ja naeriliblikatel, keda praegu põldude kohal pulmatantsu vihtumas näeme, pole sel aastal enam pikka pidu. Kui ilmadega veab, jõuavad nad poetada imepisikesi sidruneid meenutavate munade kobarad sobivate taimelehtede alaküljele.

Kehv talv toob lahja suve

Suurkase sõnul vitsutavad munadest arenevad röövikud 4—8 nädala jooksul lehti süüa ja nukkuvad siis. Talve elavad nukud üle maapinnal kõdus või muudes varjulistes kohtades, et kevadiste soojade saabudes liblikaks moondununa välja ilmuda.

Meelis Suurkask tõdeb, et liblikate talvitumise puhul on tähtis lumikatte paksus ja tõenäoliselt pani liiga paks valge vaip neile mullu talvel põntsu. Juba mitu aastat Soomaal ja Varesemägedes päevaliblikaid uurinud bioloogi sõnul olid kõik varemgi kohatud liigid tänavu küll alles, kuid isendite arv oli väiksem.

«Ma pole veel numbreid kokku löönud, kuid hinnanguliselt on vähenemine 15—20 protsenti,» lausub ta. «Paar varasemat aastat olid selle eest väga head.»

Vähemalt ühte haruldast liiki oli sel suvel aga isegi rohkem kui tavaliselt. Eesti suurimat päevaliblikat, kaunist pääsusaba, keda Suurkask tavaliselt kohtab vaid ühe korra, nägi ta tänavu lausa neljal puhul.

150 000

Maailmas elab ligi 150 000 liiki liblikaid.

• Eestis on kohatud umbes 2000 liigi esindajaid.

• Neist omakorda 116 on päevaliblikad.

Allikad: Vikipeedia, «Sakala»