Tarkuste konveierist teiseks koduks

Kalvi Kõva

FOTO: Liis Treimann / Postimees

KOOLI ALGUS on alati ootusärev ja emotsiooniderohke. Septembri esimesed päevad tähendavad igal aastal kümnetele tuhandetele lastele ja õpetajatele uut paigaltvõttu.

Starti ei tohi maha magada! Hea lähe on tubli soorituse eeldus nii spordis ja õpingutes kui elus üldse. Mida tugevam on koolis laotud vundament, seda kindlamad on sellele toetuvad müürid. Kooli minek tähistab seega paljudele noortele inimestele iseseisva elu stardipakult ära tõukamist.

Sõnu on alati kergem teha kui neid tegudega kinnitada. Teistelt nõuda on hõlpsam kui ise midagi ette võtta. Kooliaasta alguse puhul on paslik küsida, kas suudame oma järeltulijatele pakkuda parimaid õpitingimusi. Kas oleme loonud kõik selleks, et nad saaksid laduda oma elule tugeva vundamendi? Aus vastus on ei.

KÜSIMUS ON laiem kui aritmeetiline tehe 2 + 2. Vastus ei peitu mitte ainult õppeasutuse inventaris ega õpetajate palgas — see võiks alati kõrgem olla —, vaid selles, missugune on ühiskonnas kooli positsioon ja kui tähtsat rolli mängib see meie noorte kujunemises.

Alanud aastakümme on veeretanud koolide ette palju probleeme, millega neil varem pole tulnud nii palju maadelda. Majanduskriis tabas rängalt paljusid peresid. Selleks et leib ikka laual oleks, on neis tulnud vähemalt ühel vanemal, enamasti pereisal, asjad pakkida ja minna tööle Eesti teise otsa või sootuks välismaale.

Kahtlemata mõjutab isa või ema pikk eemalviibimine järglaste õpiedukust. Pahatihti kaasnevad pere sisulise lahkuminekuga erimeelsused ja tülid, mis jätavad lastesse jälje. On äärmiselt kurb, kui nad selle kõige tõttu kannatavad ja õppimisele käega löövad.

VÄIKESTES KOHTADES jõuab info laste keeruliste koduste olude kohta enamasti ka kooli, kus pühendunud õpetajad püüavad raskustes õpilasi toetada. Õppeasutustes ei osata aga alati spetsiifilisi probleeme lahendada, sest puudu on nii praktikast kui õppinud sotsiaalpedagoogidest. Halvemal juhul jääb laps oma muredega üksi: teda ei märgata või ei osata/taheta aidata ei kodus ega koolis.

Sestap tuleks kooli roll ühiskonnas ümber hinnata. Selle asemel et käsitada seda pelgalt haridusasutuse, koolitarkuste konveierina, tuleks näha selles õpilase teist kodu, kus õpetajad on otsekui kasuvanemad.

KOOL PEAKS olema suuteline pakkuma lapsele vajaduse korral tuge ja aitama tema probleeme lahendada. Kindlasti ei saa see juhtuda päevapealt ega iseenesest, vaid nõuab suuremat panustamist nii riigilt kui omavalitsustelt. Muutused saavad sündida üksnes koostöös linnade ja valdade ning sealsete sotsiaaltöötajatega, aga viimati mainituid napib.

Tähtis on ka info liikumine. Sellele saavad õla alla panna kõik. Väikese inimese suurt muret nähes tuleks ka naabritel, kaaskodanikel ja möödaminejatel sekkuda ning abi otsida.

Läbi aegade pole head koolid andnud noortele üksnes lõputunnistust, vaid aidanud ühtlasi peredel vormida pojast või tütrest tubli ja korralik ühiskonnaliige, kel on õiged väärtused.

Eesti ühiskond on väike. Me ei saa riskida, et osal lastel jääb koolitee poolikuks või lünklikuks, sest nende muredest vaadati mööda.

Tagasi üles