Kuhu pääseb ratastooliinimene omapäi?

Villu Urbani hinnangul on Kantreküla Maxima juures liikumispuudega inimestele poodi pääs eeskujulikult lihtsaks tehtud — avar parkimiskoht on ukse lähedal ja see on korralikult tähistatud. Tee kalle kaupluse sissepääsul on sobivalt lauge ning uksed avanevad automaatselt. Foto: Gert Kiiler

Ratastooliklubi liige ja ligipääsetavuse nõustaja Villu Urban on alates 2007. aasta maist kaar­distanud 352 Viljandis asuvat avalikku objekti, saamaks teada, kuidas liikumispuudega inimesed neile ligi pääsevad.

Kõik uuritud objektid — nende hulka kuuluvad asutused, kauplused, vaatamisväärsused ja muu niisugune — ning neid puudutav info on kättesaadav võrguleheküljel liikumisvabadus.invainfo.ee. Möödunud reedel esitles Villu Urban oma tööd Viljandi linnavalitsusele.

Vastuolulised näited

Villu Urbani jutu järgi on tal läbi uuritud peaaegu kõik avalikud objektid.

Seda tööd tehes on ta kohanud nii häid kui halbu näiteid. Kui mõnikord on invaligipääsu võimaldamine kitsaste olude tõttu keeruline või nõuab suuri kulutusi, siis hoopis rohkem on näiteid, mille puhul olukorra saaks lahendada lihtsate võtetega. Paraku pole seda teadmatuse tõttu tehtud või on hea lahendus hiljem ära rikutud.

Viimati mainitud olukorra näiteks toob Villu Urban Mulgi Marketi invatualeti: sellest on tehtud panipaik, mistõttu erivajadustega inimene ei mahu ruumi sihtotstarbeliselt kasutama.

Samasse valdkonda kuulub Konsumi Turu tänava poolsel küljel olev invaparkimiskoht. Auto saab sinna küll kenasti jätta, kuid sealt poe juurde liikumist takistab kõrge äärekivi.

Omapärane on olukord ka Jakobsoni gümnaasiumi hoovis, kus on kenasti tähistatud kaks invaparkimiskohta, aga et esialgu plaanitud liftiga sissepääs jäi ehitamata, pole sealtki võimalik kuhugi minna ning lahendust ei ole leitud juba mitu aastat.

Kui Tallinnas on invaparkimiskohti lihtsalt vähe, siis Viljandis pole asi nende puuduses, vaid pigem kehvas märgistuses.

Sellised parkimiskohad peaksid olema tähistatud nii siltide kui teemaalingutega. Üksnes asfaldile värvitud tähistust pole lumega näha ning ainuüksi silti ei panda pahatihti tähele või eiratakse meelega. Näiteks pole harvad juhud, kui Tartu tänaval «Sakala» maja ees asuvad invaparkimiskohad on hõivatud taksodest. Kui need oleksid asfaldile sinisega tähistatud, vaevalt taksojuhid niiviisi pargiksid.

Liiga püstised kaldteed

Tihti tuleb Villu Urbanil tõdeda ka seda, et hoonete juurde on küll tehtud nõutud kaldtee, kuid liiga suure nurga tõttu ei ole seda võimalik kasutada. «Normaalne oleks 5-6protsendiline, erandkorras ehk kümneprotsendiline kalle,» seletas Urban.

Negatiivse näite pakub Viljandi spordihoone: selle kaldteest ei suuda ratastoolis olev inimene end üles lükata. Männimäel asuva noortekeskuse omal on metallsõrestik pandud valepidi.

Kõige keerulisem on Urbani sõnul Viljandis ratastooliga sõita söögikohtadesse. Täiesti ligipääsetavad on ainult Day Offi kohvik, Centrumi restoran ja Männimäe Selveris asuv Pappa Pizza.

«Ka hambaarstikabinettidesse ei saa ratastooliinimene Viljandis kõrvalise abita ning sama lugu on kino, Ugala, Lennukitehase, klubide ja muuseumiga. See nimekiri on päris pikk,» rääkis Urban. Kiita pole ka koolidele ligipääs.

Ometi on Villu Urbanil tuua positiivseid näiteid, mille puhul on kohe kõik õigesti ehitatud või kõrvaldatud esialgsed puudused hoonete omanikega koostööd tehes. Urban seab eeskujuks Centrumi hoovipoolset sissepääsu, kus on laiad parkimiskohad, õige kallakuga kaldtee ja ise avanevad uksed.

«Cramo hoonel oli takistuseks kõrge lävepakk, kuid pärast tähelepanu juhtimist võeti see kiiresti maha,» toob ta teise näite. «Muusikakooli kaldteele ligipääs tehti ajutiselt paremaks ja saab loodetavasti lõpuks püsivalt korda,» lisab Urban.

Järge ootavad tänavad

Kummaline on neli aastat tagasi «Sakalas» positiivse näitena esile toodud südalinnas asuva Popspordi kaupluse juhtum. Hoonel on kitsastele olude kiuste kaldtee, kuid varem elektrooniliselt avanenud uksed on vahepeal asendatud tavalistega ning see teeb ratastooliga poodi pääsemise taas keeruliseks.

Avalike objektide ligipääsetavuse uurimine sai alguse 2005. aastal Tallinnas. Eesti liikumispuudega inimeste liidu juhatuse liikme Jüri Järve sõnul on Viljandi olnud selles vallas aktiivsemaid, sealhulgas tänu linnavalitsuse toetusele.

Kui algul keskenduti nii Viljandis kui Tallinnas eelkõige hoonetele, siis viimasel ajal on hakatud tähelepanu pöörama ka parkidele, tänavatele ja muudele avalikele paikadele.

Jüri Järve ja teiste asjaosaliste eestvõttel on Pirita piirkonnas kaardistatud esimesed marsruudid: uuritud on kõnniteid ja ülekäike ning pandud kirja vead ja lahendusvõimalused. Marsruudid märgitakse veebikaartidel eri värvidega, mis näitavad nende ligipääsetavust. Punasega tähistatu pole ratastoolis viibijatele kõrvalise abita läbitav, kuid roheline on.

Rääkides Viljandi tänavatest, nimetab Villu Urban kõrgeid äärekive — kuni 2,5sentimeetrised oleksid normaalsed, aga neljasentimeetrised on juba ületamatud —, sügavaid vihmaveerenne ning sobimatuid kattekive.

Viljandi turul ja Arkaadia aias kasutatud kivid on küll ilusad, kuid ümarate servadega ning lõhuvad seepärast ratastooli, lapsevankrit ja järelveetavat reisikotti. Samuti raputab see sillutis ratastel liikujat kõvasti.

Villu Urban peab huvitavaks tõika, et umbes 70 protsenti tänavatel liikujaid on mingi erivajadusega: kottide või kastidega, lühikesed või pikad, lapsed või vanurid, ratastoolis viibijad, kepi või tugiraamiga kõndijad, pimedad, vaegnägijad või kurdid, lastevankri lükkajad... «Kõrged kontsadki vajavad siledat pinda. Kui kõrvuti on trepp ja kaldtee, siis enamik kasutab viimast,» ütles Urban.

Projektile pilk peale

Äärekivide puhul tuleb liikumispuudega inimestel leida kompromiss vaegnägijatega, kellele tee kõrguse muutus annab aimu, et nad jõuavad sõiduteele. Lääne-Euroopas on leitud sellele probleemile lahendus: tee muutumist markeeritakse vahepealse mummulise kivikatteribaga.

Tallinnas on liikumispuudega inimeste liit saanud asja sinnamaale, et nii uute kui renoveeritavate avalike objektide projektid käivad enne kooskõlastamist läbi liidu spetsialistide käest ning nemad annavad oma hinnangu ja soovitused. Nii õnnestub vältida tülikat ja kulukat ümbertegemist.

Villu Urbangi on Viljandis tihtipeale saanud valmivatele ehitistele hinnangu anda, kuid mitte alati. Näiteks pole temani jõudnud järve äärde rajatava hosteli projekt.

ARVAMUS

Livia Kask,
sotsiaalameti juhataja

Hea meel oli kuulda esitlusel, et Viljandi on olnud üks edumeelsemaid puuetega inimeste liikumisvõimaluste kaardistajaid. See suur ja tänuväärne töö loomulikult ei lõpe, sest liikumisvabadus.invainfo.ee kodulehte on vaja pidevalt uute andmetega täiendada.

Kohtumisest jäi kõlama mitu mõtet. Üks oli näiteks see, et interneti kodulehest teavitavat infot oleks vaja jagada ka infovoldikutega. Mulle meeldis ka arvamus, et hoonete projekteerimisse on tarvis kaasata ratastooliinimesi, et nad saaksid oma arvamust avaldada.