Iseseisvus taastati rahva tahtel

Tiina Sarv
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tuhandete toetus aitas jõuda vabaduseni.
Tuhandete toetus aitas jõuda vabaduseni. Foto: Liis Treimann / Postimees

Tarmo Vahteri «Vaba riigi tulek» on hästi kirjutatud ja huvitav raamat. Selles on seni avaldamata infot ning antakse üsna põhjalik pilt, milliste poliitiliste keerdkäikude, kokkulepete ja õnnelike asjaolude kokkulangemise tõttu vabadus saavutati.

Lugedes tuleb meelde, kui nõrguke oli meie taasiseseisvunud vabariik oma algusaastatel, mil idast tulnud provokaatorid võisid karistamatult mõne piiripunkti segi peksta ja üleliidulise alluvusega tehastest saadeti Eesti riigiasutustesse pommipanijaid.

Suur vaimustus

Rahva vaimustus oli ometi nii suur ja vabadus nõnda armas, et hirmust ja ainelisest kitsikusest oldi üle. Eks sellega oldi juba harjunud.

«Vaba riigi tulekule» on pahaks pandud, et juttu on ainult Eesti ladvikus toimetanud inimeste tegemistest, nagu oleksidki nemad üksi Eestile vabaduse toonud. Selle etteheitega tuleb nõustuda.

Kahekümne aasta taguselt Järvamaalt, kus tollal elasin ja töötasin, ei meenu ühtegi asutuse juhti, kes poleks rahvaliikumisega kaasa tulnud. Paljude ettevõtmiste vaimne tugi ja nõuandja oli praeguseks siitilmast lahkunud jurist Andres Saue. Tema vanaisa oli olnud Jaan Tõnissoni valitsuses haridusminister, kelle kolm kõrgharidusega poega, sealhulgas Arnold Saue isa, hukkusid nõukogude okupantide käe läbi.

Üks ülemnõukogu saadikuks pandud farmijuhataja lausa säras vaimustusest, naastes Tallinnast istungjärgult, kus oli tehtud Eestile olulised otsused. Ta ütles, et pole ennast kunagi varem nii õnnelikuna tundnud.

Need on vaid paar pisikest näidet Toompeast madalamalt. Muidugi mõista polnud Tarmo Vahteril võimalik kajastada kõike Eestis toimuvat, aga natuke paha on raamatust jääv mulje, nagu olekski kõik tehtud Tallinnas. Ometi pani valitsejad tegutsema just rahva ilmselge ja vaieldamatu tahe.

Õiged otsused

Edgar Savisaar oli kahtlemata rahva mobiliseerija ja võimekas massiürituste korraldaja — meenutagem või Balti ketti. Kummatigi paistsid juba tollal Tallinnas peetud rahvarinde algatuskeskuse koosolekutel silma Savisaare nõrgad küljed.

Ta kartis alatasa oma julgeoleku pärast, ei julgenud rahvarinde märgil kasutusele võtta sinimustvalget värvikombinatsiooni (paljud värvisid valmis trükitud märgid käsitsi üle), vihastas, kui keegi julges talle vastu vaielda, ning tormas poole koosoleku pealt saalist välja.

Kui masside revolutsioonilise mobiliseerimise aeg möödus ning tuli hakata langetama keerulisi otsuseid ja leidma kompromisse, ilma et oleks saanud lähtuda vaid omaenda võimusoovidest ja hirmudest, olidki Edgar Savisaare paremad päevad läbi. Just seda, valitsusjuhi aega kajastab Tarmo Vahteri raamat.

Lugedes nüüd nutulaule teemal, kui hästi meil kõik oleks, kui venelased saanuksid nullkodakondsuse — ehk oleks nende seltsimeeste arvates veel parem elada Vene oblastis —, võime vaid kergendust tunda, et omal ajal tehti tähtsad otsused õigesti. Selles oli suur roll ka Eesti Komiteel.

Tarmo Vahter kirjeldab ühte lõiku sellest käänulisest, aga õigesse kohta välja viinud teest täpselt ja asjalikult.

RAAMAT
Tarmo Vahter,
«Vaba riigi tulek. 1991. Kuus otsustavat kuud»
• Dokumentaaljutustus
• 335 lehekülge
• Aktsiaselts Eesti Ajalehed ja Tarmo Vahter
• Tallinn 2011

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles