Juhtkiri: Kus on kutse?

Vabadussõja monument Foto: Toomas Huik

Kui Jaak Aaviksoo eelmisel aastal kaitseministri ametikoha vastu võttis, nägid paljud selles varem ülikooli rektori ametiketti kandnud mehele hõlpsat võimalust suurde poliitikasse siseneda. Tegelikkus on osutunud teistsuguseks: Aaviksool on tulnud alalõpmata rinda pista mitmesuguste ebameeldivate teemadega, millest enamik on ka avalikkuse suurt  tähelepanu pälvinud.

Ministeeriumi ja kaitsejõudude peastaabi vaheliste lahkhelide silumise kõrval on ministri meeskonnal tulnud maadelda ka mitme riigikaitseliselt täiesti kõrvalise teemaga. Tuntuim neist on kahtlemata Tallinna Vabaduse väljaku äärde rajatav Vabadussõja monument, mida on vahelduva eduga torpedeerinud nii vaimueliit kui samba tegija.

Sel nädalal kerkis taas päevakorrale Iraagi teema, mis tõotab järgmisi raskeid lahinguid. Nimelt tuli Aaviksool üleeile riigikogus pareerida Keskfraktsiooni süüdistusi, et valitsus tahab parlamendilt nõusolekut Eesti väeüksuse missiooni pikendamiseks, ilma et Iraagi juhid seda palunud oleks. «Kas see on ikka eetiline?» küsis Keskerakonna aseesimees Kadri Simson.

Palgalised Eesti kaitseväelased saavad ÜRO julgeolekunõukogu mandaadiga Iraagis teenida käesoleva aasta lõpuni. Pärast seda kaob missioonil õiguslik alus. Samas on juba mõnda aega teada, et piirkonda jäävad siiski väheste riikide sõdurid, nende seas Eesti mehed ja naised. Ehkki Iraagi valitsus on meie kaitseministeeriumile selle kohta esialgse palve läkitanud, pole seni ametlikku kutset, mida riigikogu võiks arutada.

Ühest küljest võib opositsiooni sellekohast protesti pidada norimiseks, sest tegelikult teavad ju kõik, et eestlased jäävad Iraaki niikuinii ka 2009. aastaks. Teisalt tuleb opositsiooni oma rolli kohusetundliku täitmise eest kiita, sest ebakorrektsed või vaieldavad algatused ei tohigi parlamendis hõlpsalt läbi minna. Kui mingi küsimus annab alust kritiseerimiseks, tuleb seda tingimata teha.