Nõukogude sümbolid kadusid linnast kiirelt

Pärast mahavõtmist, viidi kommunist Jaan Sihveri büst ja Uueveski tsementsõdur hoiule tollase kommunaalkombinaadi õuele. Sihver on praeguseks hetkeks sealt teadmata suunas lahkunud. Foto: Olev Malini erakogu

Homme täitub 20 aastat sellest, kui Viljandis võeti mõne tunni jooksul maha kõik nõukogude aega meenutavad ausambad. Enamik linlasi sai toimunust teada alles tagantjärele.

Kell üheksa hommikul tõmmati Uueveskil aluselt nõukogude sõduri tsementkuju, kaks tundi hiljem pandi tross kaela kohtuhoone ees seisvale kommunist Jaan Sihveri büstile ning keskpäeval tõsteti traktorikärule tollase 5. keskkooli ees asuv komsomoliaktivistide kivi.

Mingisugust eelteadet polnud ajakirjanduses ilmunud ning töö tehti ära peaaegu märkamatult, et vältida protestiaktsioone. Alles tagantjärele avaldas «Sakala» toimunu kohta Toomas Mattsoni kirjutatud lühikese uudisnupu, mida illustreerisid Endel Veliste fotod.

Ühehäälne otsus

Otsus nõukogudeaegsed sümbolid teisaldada oli sündinud nädal varem. See kasvas välja Moskvas 19. augustil korraldatud putšist ja päev pärast selle läbikukkumist järgnenud Eesti taasiseseisvumisest.

Ehkki rahvuslikes ringkondades oli plaan punamonumentidega midagi ette võtta ringelnud juba mõnda aega, andsid otsustava tõuke just need sündmused. 28. augustil võttis Viljandi Linna Rahvasaadikute Nõukogu esimesel korralisel istungil linnanõukogu liikme Jaak Pihlaku ettepanekul vastu otsuse aegunud monumentide ja mälestustahvlite mahavõtmise kohta.

Nõukogu 11 liikmest osales istungil kaheksa: Heiki Raudla, Kalle Jents, Jaak Pihlak, Kalju Komissarov, Toivo Luik, Kalle Tamra, Heinar Mirka ja Aleksander Müür. Otsus võeti vastu ühel häälel.

Ei Jaak Pihlak ega Heiki Raudla mäleta, et monumentide mahavõtmise otsus oleks põhjustanud vaidlusi ning valutult läks ka nende eemaldamine. Õigesti valitud aega ja strateegiat näitab seegi, mis toimus alles mõne aasta eest Tallinnas pronkssõduri teisaldamise järel.

Kuigi 1991. aastal oli Viljandis veel Nõukogude väeosa, ei usu Pihlak, et sõdurid oleksid hakanud monumentide mahavõtmisest teada saades midagi korraldama, ning siinne vene kogukond oli protestiaktsioonideks liiga väike ja rahumeelne.

Jaak Pihlak ja Heiki Raudla on veendunud, et August Vommi modelleeritud sõdurikujul ei olnud kunstiväärtust ja selliseid leidus Nõukogude Liidus tuhandeid. «Selle alla polnud kedagi maetud, see polnud mälestussammas, vaid puhtal kujul võimusümbol ehk ausammas,» nentis Pihlak.

Linnanõukogus punatähiste eemaldamise poolt hääletanud Kalju Komissarov on varem sama teemat «Sakalale» kommenteerides oletanud, et ettevõtmine läks valutult, sest seda tehti õigel ajal ja viisakalt.

Komissarov oli rahul ka sellega, et mõni aasta hiljem pandi Uueveskile, omaaegsest ausambast mõnekümne meetri kaugusele mälestuskivi, millel on neutraalne tekst: «Siin puhkavad 1905.—1953. aastal hukkunud.»

On huvitav märkida, et keegi oli enne seda, kui kommunaalameti töötajad läksid sõdurit maha võtma, jõudnud kuju omal algatusel desarmeerida: sellelt oli murtud pool kätt, mis hoidis püssi.

Sihver on kadunud

Pärast senistelt kohtadelt eemaldamist viidi sõduri ja Sihveri kuju ning komsomoliaktivistide mälestuskivi tollase kommunaalkombinaadi, praeguse Veolia territooriumile hoiule. Kui sõdur, mälestuskivi ja Sihveri büsti postament seisavad ikka veel sealsamas hoovinurgas, siis büst ise on vahepeal kadunud.

Jaak Pihlaku sõnul on sellest kahju, sest kunstiliselt oli töö täiesti korralik. «Kui keegi teab Sihveri kuju saatust, võiks ta sellest muuseumile teada anda,» palub ta.

Samas otsuses mainitud mälestusplaadid võeti seintelt maha mõni aeg hiljem ja on hoiul Viljandi muuseumi keldris.