/nginx/o/2011/08/31/729014t1h2a21.jpg)
Kolmapäeva pärastlõunal istus sügisehõnguliselt tühjas Viljandi järve rannas paljasjalgne tütarlaps. Selgus, et Kristine Vahtramäe oli just ujumast tulnud. Et vesi polnud enam nii peibutav kui palaval suvepäeval, vähendas ta oma tavapärast tunniajalist ujumist poole tunni peale.
«Hea soe oli ikkagi,» kiitis ta 18kraadist vett. «Hakkasin juuli lõpust iga päev ujumas käima, olen harjunud. Viimast korda tulen pühapäeval, seejärel sõidan tagasi Tallinna, kus õpin ja töötan. Muidu käiksin järves kindlasti kauem, aga merre ma enam minna ei taha.»
Vetelpääste oli vardasse tõmmanud kollase lipu, mis tähendas, et ujuda võis enda riisikol. Mõni kraad soojema vee puhul lehvinuks roheline lipp.
Articardi rannavalvur Maidu Milistver ütles, et nii Viljandi kui Paala järve ääres möödus suvi rahulikult ja midagi tõsist ei juhtunud.
31. augusti õhtul tõmbas rannavalvur Viljandi järve ääres oma ruumi ukse kinni ja läks koju. 1. juunist alanud rannavalvehooaeg sai Viljandis ametlikult läbi.
/nginx/o/2024/10/18/16427068t1hfe14.png)