Ülestähendusi Viljandi mõisa elust

1926. aastal paistis Viljandi õhust selge ilma korral just sellisena. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Viljandi mõis piiras linna igast küljest. Linn poleks saanud kasvada muidu kui parunilt maad ostes. See maa-ala hõlmas veel kahte abimõisat: Tommuskit ja Reinut. Tommuski oli lääne- ja Reinu lõunapoolses osas.

Paruni eluase mõisa loss paiknes pargi põhjapoolses ääres üsna Vaksali tänava lähedal. Sealt algas tavaliste aiakultuuride, marjapõõsaste ja viljapuudega aed, kus juurviljataimi kasvatati ka müügiks ning ühtlasi sai osta lilletaimi.

Lossi ees olevat ringikujulist muruplatsi ümbritses lai kruusatatud sissesõidutee. Hoone taga asuv väike tiik oli maa-aluse torustiku abil ühendatud Valuojaga, nii et vesi vahetus. Hiljem, kui torustiku eest enam ei hoolitsetud, muutus veesilm pigem lombiks ja kattus vesiläätsega.

Torustik ulatus veel kaugemale — õllekojani, kus oli samasugune tiik. Sealt juhiti vesi Valuojja ning voolas sealt edasi, moonakate saunast ja sepikojast mööda, läbi heinamaa, kuni suubus kitsaskaela kohal Viljandi järve.

Meie üsna eraldi olev maja, kus elas ka kutsari perekond, sai vee kaevust, mis asus vana lossi ümbritseva pargi nurgas mägedesse viiva tee alguses sõiduhobuste tallist linna pool. Ka paruni loss ammutas vee sealt. Tassisime sealt iga päev mitu laari vett, pesupäevadel veel eriti palju. Linnas oli siis juba veevärk, aga mõisani see ei ulatanud.

Kui meie kaev rikki läks, pidime tassima vett mõisa õue teiselt küljelt valitsejamaja juurest. See oli raske, sest tagasitee kulges ülesmäge. Meie pool orgu ei olnud ühtki allikat.

Vana lossi taga oli esimene Kirsimägi. Seal asus ait, kus töötas minu isa. Talli taga oli kunagine vallikraav, selle taga paiknesid vana ordulossi varemetega lossimäed.

Maja künka veerul

Kui palju oli Viljandi mõisas töölisi, seda ma ei tea. Tundsin neid kõiki nime- ja nägupidi, kuid arvu ei oska määratleda.

Mõistöölised töötasid normitud tasu alusel. Minu isa sai aastas kümme puuda rukist, viis puuda nisu, viisteist puuda otri ja leesika (20 naela) herneid ning päevas neli liitrit piima. Kasutada olid pool vakamaad kartulimaad ja kodu juures paiknev väike aiamaalapp. Harida tuli neid endal, mõisast sai selleks hobuse ja põllutööriistad ning vankri või ree.

Veskeid oli mitu, neis sai jahvatada jahu, püüli ja tangu. Üks, nimelt tuuleveski asus uue turu nurgal. See lõpetas tegevuse 1920. aasta paiku. Teine asus Uueveskil ja kolmas Köstis — mõlemad olid vesiveskid. Sealsamas olid ka villaveskid, kus sai kraasida villa ja kedrata lõnga. Kogu kooliaja kandsin kodukootud villasest riidest kleite ja palituid.

Kuni minu seitsmeaastaseks saamiseni ei olnud mõisas elektrit, vaid ainult petrooleumilambid. Siis tuli valgus ka meile, kuigi üsna kasin. Igas ruumis tohtis olla ainult üks 25vatine lamp.

Mõis paiknes ümber linna, linn aga asus järve ja Valuoja vahel. Valuoja org tuli Jämejala poolt ja kulges läbi kogu mõisaala järveäärse heinamaani. Kui lõuna poole vaadata, jäid aidad, loss ja sõiduhobuste tallid ning meie maja vasakpoolsele oruveerule, kõik muud hooned oru põhja-, või parempoolsele kallakule kuni surnuaiani. Elektrijaam asus Viiratsi-poolses otsas linna külje all. Otse meie maja kõrval oli rehi.

Meie maja paiknes liivakivikünka veerul, üks ots toetus maa peale, teine kõrgele müürile. Hoone all olevas keldris oli enne minu ilmaletulekut hoitud õlleköögi jaoks vajalikku jääd.

Maa peale toetuvas otsas oli kutsari eluase, kõrges otsas elasime meie. 1912.-1913. aastal seati Viljandi mõisas elekter sisse ka aitadesse ja tallidesse. Sel ajal laskis isa meie korteri ümber teha, sest ühest väiksest toast oli viiele inimesele vähe, pealegi kui kolm last käisid koolis. Mina siis küll veel ei käinud, aga 1914. aastal läksin.

Laepealsed õlikoogid

Pärast seda, kui vana rehehoone maha põles, ehitati esimesele Kirsimäele aida pikendusena viljakuivati. Seal ei olnud teisi hooneid läheduses. Meie kõrvale endise rehe asemele püstitati telliskividest ait, kuhu veeti kuivatatud vili.

Aida lae peale tehti kärude jaoks laudadest tee, alumisel korrusel olevate salvede kohal olid laes neljakandilised avad, millele käisid kaaned peale. Alumisest suurest uksest saanuks lausa sisse sõita, kuid oli ka väiksem uks. See asus maast nii kõrgel, et võimaldas viljakotid vankrilt aidalaele veeretada, kärutada sealt mööda kaldpinda veidi kõrgemale, veeretada laudteed mööda avadeni ning kallata vili kottidest alla salvedesse.

Kui salved olid poolest saadik vilja täis, saime meie, põngerjad, ülevalt alla salve hüpata ja sealt jälle ruttu ringiga aida laele tagasi lipata. All tõsteti salvede eespoolset äärt plankudega vajadust mööda kõrgemaks.

Kui salved hakkasid täis saama, ei tohtinud me enam hüpata, sest ei oleks enam vilja seest välja saanud.

Lae peal hoiti ka lehmadele mõeldud õlikooke. Need nägid välja umbes nagu eterniidist katusekivid ning tükeldati peenemaks. Selleks otstarbeks mõeldud masinal oli kahe poolega vänt, mida ajasid ringi kaks naist. Muud huvitavat aidapealsel ei olnud.

Kirsimäe ait

Teises aidas, Kirsimäel, kuhu praegu viib linnast üle vallikraavi sild, hoiti ka vilja ja keldris säilitati mõisa kartuleid. Kahehobusevankri koormaga sõideti uksest sisse tõstukini, millel lasti seisma jääda vankri ääre kõrgusel.

Siis laaditi kuus kotti peale, isa käivitas mootori ning lift kerkis teisele korrusele, kus jäeti seisma põrandaga ühekõrgusel. Sealt kärutati kotid kuivatisse pleki peale. Tühjad vankrid sõidutati teiselt poolt samasugusest uksest välja.

Teisel korruse plekkpõrandas olid pilude read, et soojus all olevast kütteruumist läbi pääseks. Isa teadis, kui palju vilja ta laseb kuivatisse laotada ja kui kaua seda tuleb kuivatada. Niiskuse kao määramiseks olid tal väikesed kaalud. Vilja ei tohtinud üle kuivatada ega jätta ka niiskemaks kui vaja. Esimesel juhul oleks kevadeks, revisjoni ajaks vilja olnud kaalu järgi rohkem, kui raamatud näitasid, sest õhuniiskus oleks kaalu juurde andnud. Teisel juhul oleks vili salvedes kergemaks kuivanud, kui kirjas seisis.

See olnuks aidamehele mõlemal juhul väga halb: andmed ei oleks klappinud. Kirjas olid ju nii saabunud kuivatamata vilja kui ka kuivade terade hulk, ning samuti väljastatud kogus. Kõik pidi kontori andmetega klappima.

Teisel korrusel olid esimese korruse salvede kohal avad, kustkaudu kuivatatud vili samuti kui teises aidas alla salvedesse lasti. Kuivatist kärutati kaalutud kotid avadeni, valati vili alla ja kotid toodi isale, kes pidi need kaaluma ja arvele võtma. Mina sain vahel tühja käruga sõita, kui juhtus olema tuttav kärutaja. Teisel korrusel olid veel tuulamismasin ja lihtne veski loomadele antava vilja jahvatamiseks.

Aidal oli kolmaski korrus. Vili toimetati sellesama tõstukiga sinna, kärutati avadeni ja lasti alla masinatesse, mille juures naised olid valmis tühje kotte alla panema ja täis saanuid ära kärutama. Isa ülesanne oli tõstukit tööle ja seisma panna.

Tõstuk töötas algul naftamootoriga. Alles hiljem, kui elekter sisse seati, muretseti elektrimootor. Mõlemat hooldas isa, kuigi polnud motoristiks õppinud. Pühapäeviti käisime temaga vahel mootorit puhastamas. Mina pumpasin lõõtsa, isa pühkis ja õlitas. Üldse veetsin väga palju aega aidas.

Isa oli täpne ja hoolas, ega ta muidu oleks saanud püsida aidamehe kohal 44 aastat, ehkki riigis toimus nii palju muudatusi ning mõisa omanikud ja valitsejad vahetusid.

Tekst põhineb 1990. aastal surnud Mary Elfriede Siilatsi käsikirjal.