/nginx/o/2011/08/30/727846t1hd253.jpg)
Alguses on Valgus ja Valguses on Algus. Alguse Valguses on leidnud end seismas Aleksander Sünter, kelle uut muusikalist eluetappi ilmestab pereansambli äsja ilmunud helikandja.
Armastus on haaranud Aleksander Sünteri perekonnal käest kinni
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Augustikuu viiel õhtul ootas Sass muusikasõpru erinevatesse Eestimaa paikadesse, et anda tunnetuslike laulude ja juttude kaudu kõigile teada, kuhu ta on oma viimaste, pisut segaste aastate jooksul jõudnud.
Elu varjatum pool
Eelkõige jäi kontserdilt kõlama mõte, et laululoomine on igaühe õigus ning selle abil võib jõuda Algusesse, suisa selle Valgusesse. Eelöeldu tõestuseks on pereisal valminud hulk elu varjatumat poolt ülistavaid hingestatud laululisi ütlemisi, mida kontserdikuulaja sai kinnisilmi kaasa mõeldes vahetult nautida. Sellele muusikalisele teekonnale aitasid värve lisada pereliikmed, kellega koos ta astus mööda augustikuiseid õhtuid.
Kontserdid olid ühtlasi plaadiesitlused. Ometi peab tõdema, et plaadi ilmumise fakt iseenesest ei olegi kõige tähtsam. Tähtis on see, et pere on saanud kokku muusikas: isa Aleksander mõtisklevate omalauludega, ema Tiina klaverihelidega, lapsed Hiie-Helena (8), Liisa-Katariina (6) ja Olev Mattias (4) südamelähedaste lemmiklauludega oma pisikese elu jooksul kogetust.
Nii plaadi- kui kontserdikavas on kõigile osapooltele jäetud hingamisruumi, lood ja laulud vahelduvad märkamatu kergusega, andes kuulajale teada muusikapalade valiku tagamaid. Igal liigutusel ja ütlemisel on sügav sisu.
Pere lapsed on oma laulud valinud ise. Isa loodud pikkade regilaululiste mõtiskluste puhul sai iga laps laulda talle kõige rohkem meeldinud värssi. On tähelepanuväärne, et sellise korralduse juures on noorim, Olev Mattias hakanud üha julgemalt esinema. Tema on meelitatud ansamblis täitma tähtsat rolli.
Kui pahatihti jäävad poisid lauldes tüdrukute varju, siis Sassi ja Tiina peenetundelise suunamise toel on neljane põngerjas hakanud laulumõnu üles leidma. See on väärt saavutus.
Igavikuline filosoofia
Imetlen Sassi kui laululoojat ning tõden taaskord, kui andekas on ta eluliselt oluliste asjade üle igavikuliselt filosofeerima. Tema laulude sõnum toob kuulaja iseendale lähemale, tekitab temalgi tahte püüda võimatut. Vähemalt katsetadagi.
Miks ei peaks me tahtma muutuda lilleks või tammepuuks ning kasvada päikese poole või tunda, kuidas on, kui jätad kõik Looja hoolde? Kas julgeme vaadata tõtt oma sisemise lapsega, kes vaatab meile süütute silmadega otsa justkui küsides, kas oleme leidnud selle, mida maailma otsima läksime?
Sassi laulud on kantud tundest, mille ta võtab ühes oma laulus kokku sõnadega: «Looja on üks, on armastus.» Armastus on haaranud tema perekonnal käest ning loodab, et nad saadavad tema sõnumit ühiselt võimalikult paljudele — eriti neile, kes ise ei oska seda leida.