Teekond muinasajast tänapäeva. Mööda teed

Nõukogude ajal oli tavaline, et reisima minnes seoti kogu pagas auto katusele. Foto: Aivar Kaljusaar

Praegu kõnnime, jookseme ja sõidame enamasti asfaldil, harvem ka kruusateel. Paljud ei teagi, millised olid teed meie esivanemate ajal ning kuidas neid ehitati ja hooldati?

Eestis on koht, kus tee hakkab elama ning selle kohta käivad teadmised on tallel ja huvilistele tutvuda pandud. Sealt võib leida peaaegu kõike, mis on seotud teega — olgu siis otseselt või kaudselt. Jutt käib Põlvamaal Kanepi vallas Varbusel asuvast Eesti maanteemuuseumist.

Viljandimaalt minejatel ei tohiks olla raske seda kohta leida: olles sõitnud autoga läbi Rõngu ja Otepää Kanepisse, tuleb võtta suund Põlvale. Umbes kuue kilomeetri pärast näitab viit, et tuleb keerata vasakule. Muuseumist mööda sõita pole võimalik.

Kohale jõudnule näitab roheline foorituli, et väljapanek on avatud. Juba enne pileti lunastamist saab huviline tutvust teha endisaegsete teetähistega. Kui mõne tähendusest on raske aru saada, siis osa võiks veel praegugi rakendust leida.

Kassapidaja pärib enne pääsme ulatamist lahkelt, kas soovin tutvuda eksponaatidega ise või videogiidi vahendusel. E­elistan teha seda omal käel, kuid igaks juhuks uurin, mida nimetatud giid endast kujutab.

Saan teada, et see tutvustab väljapanekut eesti, inglise, soome, vene või saksa keeles. Hiljem näen, et esemete juures on numbrikombinatsioonid, mis juhatavad kuulama tutvustust õiges kohas.

Mitmesugused teekatted

Kuuest osast koosnev näitus saab alguse sooteest. Kuigi nimetus lubab arvata, et jalgealune õõtsub, on see õnneks ikkagi kindel ning teega risti asetatud puutüvedest saab üle kuiva jalaga.

Järgneb pinnastee, mis on pikast kasutusest kulunud rennisarnaseks õ­õnesteeks. Seejärel jõuan kruusaga kaetud osale, mille ääres jätkub uudistamist nii paremal kui vasakul. Seal saab imetleda roigasaeda ja verstaposti, mis näitab, et Riiga on «172 wersta».

Edasisel retkel tuleb ületada kärgkastsild. Selliseid kasutati XVII ja XVIII sajandil.

Varsti jõuan majani, kust peaks saama kosutust, et teekonda jätkata. Paraku on see kõigest Valkla kõrtsihoone fassaad ja sisse rändaja ei pääse. Söögi- ja joogipoolist on võimalik osta hoopis kõrtsi eest ning ostetut sealsamas laua ääres nautida.

Ümbruses leidub vaatamist küllaga. Seal on kõikvõimalikke hobusõidukeid, vana paekiviaed ja kooguga kaev. Akendelt saab lugeda, kelle või mille tarvis kõrts oli mõeldud, ning laual on omaaegse menüü näidis. Seal on muu hulgas kirjas, et puhastatud 85kraadise piirituse toop maksis 36 kopikat. Toop on muide 1,3 liitrit.

Söödud-joodud, tuleb taas edasi rännata. Enne kui jõuan uude ajajärku, möödun veel kitsarööpmelise raudtee vagunist ja jupist raudteest.

Pioneer ja turvatool

Meie tee ajaloos moodustab uue tähise teede katmine millegi kindlamaga kui kaikad või kruus. XIX sajandi teisel poolel hakati selleks kasutama munakive, sest nendest puudu ei olnud. Kui esialgu sillutati asulaväliseid teid, siis hiljem tehti munakiviuulitsad ka linnadesse ja alevitesse. Äärde paigutatud valged kivid jagavad tee sõidukite ja jalakäijate alaks.

Rännates möödun Ambla Tarvitajateühingu poe fassaadist. Seinal olevalt tahvlilt saab lugeda omaaegseid kuulutusi ja teateid.

Jõuan ristmikule, kus tee hargneb kaheks. Paremale keerates jõuan eelmise sajandi keskpaika, mil Eestis hakati rajama mustkattega teid. Seal näeb nii mõndagi huvitavat ja tuttavlikku. Esimesena jäävad silma Stalini ajal rajatud Tilleoru puhkeala koopia ja paviljon, mille ees seisab betoonkuju. Kohata võib ka pidulikus vormis pioneeri.

Kui eespool eksponeerituga mul kogemusi pole, siis paremat kätt asuv piimapukk ja piimanõud toovad meelde lapsepõlve. Edasi tulevad eelmise sajandi teisest poolest tuttavad bensiinijaam, tankurid ja seina ääres seisev veeautomaat.

Rännaku lõpetavad asfaltbetoontee ja raudteeülesõidukoht. Ületuspaiga juures välja pandud VAZ-2101 ehk rahvakeeli «kopikas» köidab vaatajaid omapärase esemega: tagaistme külge kinnitatud omaaegse turvatooliga, mis pidi tagama sõidu ajal ja avarii korral laste ohutuse.

Algelised teehöövlid

Kui tee ajaloos on rännak läbi, suundun tutvust tegema teehooldusmasinatega. Ka see lugu hakkab peale väga varasest ajast. Esimeses sisehallis on näha möödunud sajandi algul kasutusel olnud trehve, teehöövli eelkäijaid. Need arvataksegi olevat esimesed selleks otstarbeks tehtud tööriistad.

Üks huvitavamaid leide on tee üleskiskuja, mida kasutati enne tänapäevase asfaldifreesi kasutuselevõttu.

Põnevate leidude nimekirja võib kanda ka skreeperi. Meie teedeehitusel kasutati enamasti kopa ja kalluri kombinatsioone. Skreeperis on need kaks ühendatud. Kui masin liigub, lõikasid noad pinnast ja see suunati koppa. Kopa täitudes veeti pinnas vajalikku kohta ja laotati maha.

Omaette vaatamisväärsused asuvad tehnika sisehallis. Kõigepealt hakkavad silma isetehtud autod. Sõiduauto «Taksikoer» valmistamiseks läks 1980. algul neli aastat ja väikeveok ET-600 valmis 1967. aastal. Samal ajal hakkasid lätlased muide konstrueerima väikebussi RAF ja nagu teame, õnnestus neil käivitada selle seeriatootmine. Meil valmis kõigest 35 autot.

Ka aktsiaselts Sakala Teed on andnud kollektsiooni oma panuse. Sisehallis olev liikurhöövel DZ-98 B kuulus Viljandi teedevalitsusele. Kui Sakala Teed oli selle 2003. aastal konserveerinud ja taastanud, rändas masin muuseumi.

Teehöövlite reast leiab suisa uunikume. Välja on pandud esimene, 1947. aastal NSV Liidus konstrueeritud ja valmistatud iseliikuv teehöövel D-144. Kui see on NSVLi esimene, siis Rootsis valmistatud Bitvargen on üldse esimene Eestis kasutusel olnud liikurhöövel. Nende ajajärk algas siin aastal 1926.

Tegevust noorematele

Masinapark üle vaadatud, võtan suuna sillale, mis jagab ala tinglikult pooleks: ühel pool saab tutvuda väljapanekuga, teisel pool ise liikluses osaleda.

Kohe jäävad silma väikelastele mõeldud atraktsioonid. Et muuseumi arhitektuuriline lahendus on juba omaette imetlemist väärt, siis lubatud liikluslinna pole esialgu nähagi. Alles siis, kui oled lähemale jõudnud, hakkavad mäe seest paistma liiklusmärgid ja majade fragmendid.

Selles miniatuurses linnakeses võivad suuremad ise ja väiksemad isa või ema abil elektriautodega sõita ja omandada esimesed liiklusteadmised. Kuni järglased autoga sõidavad, saavad vanemad panna end sealsamas proovile seadmel, mis mõõdab reaktsioonikiirust ja näitab, missugune on ühel või teisel puhul auto pidurdusteekond.

Kes autoga sõita ei taha, võib sealsetel kõnniteedel ja ülekäiguradadel ka niisama ringi jalutada ning jõuda päris pisikestele mõeldud alale, kus saab sõita pedaalautode ja tõukeratastega.

Maanteemuuseumi peahoones Varbuse postijaamas on võimalik näha liikumisviiside ja teede arenguetappe muinasajast kuni 1940. aastani. Tutvumist hõlbustavad maketid, teekaardid, reisikirjad ja kroonikakaadrid.

Postijaama õues asuvas tallihoones saab uudistada teedeehituse ajalugu 1944. aastast tänapäevani välja. Siin on võimalus proovida teehöövlijuhi ametit ja kogeda, mida see endast kujutab. Tasub katsetada.

Ühtlasi saab lasta end sõidutada ühele või teisele ajastule vastavate transpordivahendite, sealhulgas postitõllaga.

Kes kavatseb minna maanteemuuseumi, peaks varuma aega: uudistamist on liiga palju, et sealt ummisjalu läbi tormata. Mina sisustasin väljapaneku keskel kogu pühapäeva.