Vaoshoitud tundeeluga lollilt ausad eestlased

Laulupidu on võimas üritus, mis päästab emotsioonid valla ja toob meeleliigutusest pisara silma isegi kodus diivanil telerist pidu vaataval eestlasel. Foto: Liis Treimann / Postimees

Stereotüübid, müüdid, eelarvamused ja kinnisideed on sotsiaalse reaalsuse osa.

Talupojamõistus kipub meile tavaliselt ütlema, et kus suitsu, seal tuld, kuigi poliitiline korrektsus nõuaks probleemi eiramist. Küsimus on pigem selles, mil määral on üks või teine stereotüüp põhjendatud. Need kujundavad rahvaste saatust isegi siis, kui ei pea paika, ning seepärast ei saa me päriselt mööda vaadata sellest, mis mulje me teistele (eriti oma naaberrahvastele) jätame.

Mida me tahame näidata

Kõige tugevamad ja elujõulisemad on enesekohased müüdid — see, mida tahetakse mujalt tulnule endast näidata.

Õnneks liidab tavapärasest terasem väljastpoolt tulnu sellele pildile omaenda tähelepanekud, mis ei pruugi alati enesekohase stereotüübiga kooskõlas olla. Nii kujuneb tal rahvusest mitmekülgsem ja nüansirikkam pilt.

Raamatus «Sellised nad on...eestlased» teevad seda kolm üpris erineva taustaga autorit.

On kohe selge, et kirjutajad ei jaga levinud seisukohta, nagu oleks eestlane tuim ja tundetu, kuid nõustuvad sellega, et nii nagu paljudes teistes sfäärides, iseloomustab eestlast tundeeluski ökonoomsus. Vaoshoitust peame seetõttu enamjaolt vooruseks.

Emotsionaalsus ja tunded on eestlastele sügavalt isiklik asi, mis osalt seletab meile iseloomulikku nõrka empaatiavõimet: teiste või teistsuguste tunnetest ei kipu me eriti hoolima. Küll aga võib eestlane osutuda mõnes olukorras, näiteks laulupeol, üllatavalt tundeliseks. Emotsiooni intensiivsusest tähtsam on selle kvaliteet.

Eriti looduslähedased

Eestlaste raamatu teine läbiv teema on panteismini küündiv looduslähedus, mida autorid meile omistavad.

Eesti on küll Läänemere idakalda urbaniseerunumaid maid, kuid nii nagu soomlastel, on meilgi linnastumine aset leidnud üsna lühikese ajalooperioodi jooksul. Seetõttu kipume tõepoolest loodusse tagasi vahel isegi olukordades, kus põhjust endale enam ei teadvusta. Miks on meile nõnda olulised kas või jaanipäev ja hingedepäev?

Eesti ühiskonnast kõneldes rõhutavad autorid ka väljakujunenud seisuste puudumist.

Võrreldes Inglismaa-taolise traditsioonilise seisusliku ühiskonnaga, oleme tõesti silmatorkavalt egalitaarsed. Katseid kehtestada midagi seisuslikku («Oh saaks mina saksa sundijaks!») on eestlased aegade jooksul ikka püüdnud ette võtta, aga paraku on viimased kaks kümnendit, mil varanduslikud kõrgkihid oleksid justkui hakanud välja joonistuma, olnud äärmiselt heitlikud.

Ka varem, eriti sõjaeelses Eesti Vabariigis kujunema hakanud haridusliku seisuslikkuse on kõrghariduse viimaste aastate massistumine ilmselt lõplikult tasalülitanud.

Mõnes mõttes on eestlased lollilt ausad. Neid iseloomustavale arusaamale, nagu ei saaks tõde kunagi halb olla, viitab ka raamat.

Tänu hernhuudi vennastele

Ühtlasi on eestlased sageli konservatiivid ja mõnes mõttes fatalistid.

Autoritele tuleb tänulik olla, et nad juhivad tähelepanu mõnele eestluse ajaloo unustatud leheküljele. Laulu-, muusika- ja vaimukultuuri ehk raamaturahvas oleme praegu tänu hernhuudi vennastele.

Autorid maalivad üsna suurejooneliselt välja mitu meie rahvusliku mütoloogia erijoont, kaasates muu hulgas «Kalevipoja» müüdid, mida me ise näime häbenevat. Kuid eks tähendanud ju Kreutzwaldki kunsteepost luues üles just seda, mis talle oma kaasaegsete juures kõige iseloomulikum tundus — neidki omadusi, mis ei meeldinud. Õnneks ei ole see enesekriitilisus eestlasi tänapäevani päriselt maha jätnud.

RAAMAT

Hilary Bird, Lembit Öpik, Ulvi Mustmaa, «Sellised nad on... eestlased»

• 119 lk

• Eesti Ajalehed

• Tallinn 2010