/nginx/o/2008/12/02/100080t1h8556.jpg)
Eile tutvustatud sotsiaalministeeriumi analüüs näitas, et enamik Eesti inimesi peab vaba kooselu abieluga sarnaseks ning paljud eeldavad, et riik kaitseb vabaabielusid samal määral kui registreeritud abielusid.
Juhtkiri: Sõrmus ei tee abielu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sellist tulemust võiski oodata, sest järjest rohkem paare elab koos, ilma et abielluks, ning enamik lapsi sünnib just vabast kooselust. Kui enne Eesti taasiseseisvumist sündis Eestis abielust 75 protsenti lapsi, siis eelmiseks aastaks oli see protsent kahanenud lausa 42-ni.
Sealjuures on märkimisväärne, et vabades kooseludes sündinud laste protsentuaalne hulk on Eestis Euroopa Liidu kõrgeim.
Ehkki kirikukogudused ja konservatiivsete vaadetega poliitikud on seesugust tendentsi aasta-aastalt aina valjemal häälel hukka mõistnud, leiab «Sakala», et vabaabielude suur osa pole iseenesest mingi puudus. Tähtis on mõista, et tugevate perekondade aluseks pole mitte paber, vaid ikkagi inimeste omavahelised suhted ning soov lapsi saada ja neid üheskoos kasvatada.
Kooselu registreerimine riigi ja kiriku silmis on kahtlemata hea žest, sest sellega väljendatakse vastastikust kiindumust ja tuge ka kodunt väljapoole. Ent praktilises plaanis ei sõltu sellest igapäevaelus kuigi palju. Hinnalise vara, muu hulgas elukoha kuuluvuse määratlemiseks on ka teisi viise, näiteks kaasomandi vormistamine.
On lühinägelik väita, et abielusõrmuse kandjad tajuvad selgemini oma vastutust perekonna liikmena kui vabaabielus olijad. Tegelikult ei saa ükski allkiri kaht inimest koos hoida, kui neil puudub siiras soov ühist teed astuda. Dokumentidest ei sõltu seejuures mitte midagi. Nii on tegu pigem emotsionaalse küsimusega, milles igaüks peab talitama oma parima äratundmise järgi.