Nii Eesti kui Euroopa seisavad teelahkmel

Andres Arrak Foto: Peeter Langovits/Postimees

«KAKSKÜMMEND aastat iseseisvust — kakskümmend lõikust oleme külg külje kõrval vaba rahvana luues ja töötades kandnud eestluse varasalvedesse. Selle ülesehitava töö tulemuseks on meie kodumaa praegune ilme kõigis tema mitmepalgelisis eluavaldusis. /.../

Kakskümmend aastat iseseisvust on olnud otsingute ja omapäraste suundade taotlemise aeg kõigil elualadel. Uus rada, millel sammume, kujuneb meie rahva hingest ja omapärast — see on meie tee. Oleme loonud riigikorra, mis püsib kindlail aluseil ja asutisil.»

NII KIRJUTATI 1939. aastal ilmunud kogumiku «Eesti 20 aastat iseseisvust. Sõnas ja pildis» eessõnas. Välja oli selle andnud konjunktuuriinstituut. Nende sõnade kirjutajad ei teadnud, et sama aasta augustis otsustati Eesti saatus Molotovi-Ribbentropi paktiga ning aasta hiljem juunis okupeeris Nõukogude Liit Eesti. Algas viiekümneaastane orjapõli ja majanduslik eksperiment.

Nüüd seisame samasuguse verstaposti ees. Eesti tähistab teist korda oma kahekümnendat iseseisvusaastapäeva. Kaks korda oleme pidanud sisuliselt nullist alustama. Kaks korda oleme mudast välja rabelnud ja tõestanud, et saame iseseisvalt hakkama. Seda enam on põhjust viimasele kahekümnele aastale tagasi vaadata.

Mõlemal korral iseseisvus Eesti tänu Nõukogude Liidu nõrkusele. Vahepealne suur sõda ja pool sajandit kestnud sotsiaalmajanduslik eksperiment katkestasid Eesti loomuliku arengu vaba maailmaga võrreldes ning paiskasid eestlaste elustandardi vaeste arenguriikide tasemele.

Esimesel iseseisvusperioodil tuli Eestil üle elada Suur Depressioon. Eesti eksport kahanes 1931. ja 1932. aastal veerandile kriisieelsest tasemest. Kahekümnendaks aastapäevaks oli aga Eesti koos sõjaks valmistuva Euroopaga jõudnud majandusliku tõusulaine harjale.

NÜÜD, 2011. aastal teist korda kahekümnendat aastapäeva tähistades on Eestil seljataga neli globaalset kriisi, millest viimast peetakse Suure Depressiooni järgseist sügavaimaks ja laiahaardelisimaks.

Eesti kaotas ühe aastaga kolmandiku oma ekspordist ja seitsmendiku majandusmahust. Varasema perioodiga võrreldes on erinev see, et enamik eestlasi on praeguseks kolinud maalt linna ja sündimus on muutunud negatiivseks. 1938. aastal oli Eestis 14 000 pensionäri, 2010. aastal 400 000, neist 300 000 vanaduspensionäri.

Esimene maailmasõda peatas esimese globaliseerumislaine. Maailm sumbus pooleks sajandiks protektsionismi. Suur Depressioon ja Teine maailmasõda vaid lõpetasid selle pika protsessi.

Nüüdseks on maailm globaliseerunud ning Eesti asub nii positiivses kui negatiivses mõttes maailmamajanduse tõmbetuultes. Meil läheb hästi, kui naabritel (kaubanduspartneritel) läheb hästi, ning läheb halvasti koos teistega.

See ei tähenda, et Eesti ei oleks iseenda majanduslike vigade eest vastutav. Tänapäeva Euroopa ja eurokriisis tunnetab aga eestlane eriti teravalt kollektiivse vastutuse ja solidaarsuse hinda. Paradoksaalsel moel on president Lennart Meri kunagine ütlus «Me ju kuulume Euroopasse» omandanud palju värvivarjundeid, sealhulgas üllatavaid ja negatiivseid.

NII NAGU 1939. aastal, seisab Euroopa ja kogu maailm ka nüüd murrangujoonel. Viimast globaalset kriisi võib nimetada nii kinnisvara-, finants- kui majanduskriisiks. Üha rohkem tundub aga tegemist olevat väärtuste kriisiga.

Neoklassikalise majanduskoolkonna sajandi jooksul propageeritud rohkem-on-alati-parem majandusideoloogia on end ammendanud nii loodusressursside tühjaks ammutamise, maailma ülerahvastatuse kui vältimatult kriisi viiva majandusmullistuse mõttes.

Demograafia ja majanduskasv joonistavad ümber globaalseid poliitilisi jõujooni. Paljud end hiljaaegu suurte tegijatena tundnud riigid on osutunud kui mitte tagahoovis olevaks, siis vähemalt globaalsetest tõmbetuultest räsituks.

Praeguseks on Eestil läbitud tervikliku majandustsükli kõik faasid ja seetõttu on eestlane kindlasti targem kui veel paar aastat tagasi. Sotsialistlik «stabiilsus» on asendunud turumajandusliku volatiilsusega.

Viimase negatiivsed aspektid tulid paljudele ootamatult ning on põhjustanud nii nostalgilist minevikuigatsust kui kapitalismi kriitikat. Aastatuhande alguse piiramatu kasvu eufooria on end lõhki tarbinud ja laenanud eestlastele kohati asendunud masenduse ja lootusetustundega.

Eesti arenguperspektiivid sõltuvad eelkõige sellest, mis toimub Euroopas ja Rahaliidus.

Euroopa on kõike muud kui ühtne. Jagunemine vanaks ja uueks Euroopaks, kus esimesed on sotsiaalse turumajanduse ideede ja sotsiaalse kaitstuse kaitsjad ning teised deregulatsiooni ja konkurentsile avatuse propageerijad, on tänapäeval tõde vaid osaliselt.

Euroopasse kuulub mitu maailma kõige vabama majandusega riiki: Šveits, Luksemburg, Eesti, Iirimaa, Suurbritannia ja Holland. Euroopa riigid on maailma ühed konkurentsivõimelisemad. Euroopa on rikas ja Euroopas on hea elada. Seniks, kuniks!

MEELDIB EUROOPLASTELE seda tunnistada või mitte, ent vananev ja heaoluga ära hellitatud Euroopa marginaliseerub nii demograafiliselt kui majanduslikult niikuinii. Euroopa muutub umbes ühe põlvkonna vältel heaolu kantsist ning majanduslikust ja poliitilisest superjõust maailma mastaabis suhteliselt vähe tähtsaks piirkonnaks.

Demograafia mõju on hullem kui tuumasõja ja aidsi oma kokku. Šveitsi instituudi IMD andmetel andsid Euroopa Liidu 15 osa 2000. aastal maailma sisemajanduse koguproduktist 22 protsenti, Aasia seevastu 35 ja Põhja-Ameerika vabakaubanduslepingu maad 25 protsenti. 2050. aastaks on need osakaalud IMD prognoosi kohaselt 12, 45 ja 23 protsenti.

Atlandi ookeani asemel maailma sisemereks muutuva Vaikse ookeani koostööd tegevad ja integreeruvad vastaskaldad arenevad tänapäeval tempos, mis ei jäta vananevale, u­ute ideede defitsiidis ning majandusliku paindumatuse, stagneerunud majanduspoliitika, madala tootlikkuse ja võlakriisi küüsis olevale Euroopale eriti suurt võimalust rahvusvahelises konkurentsis ellu jääda.

Euroopa paigal tammumine ja suutmatus põhimõttelisi reforme läbi viia on muutmas globaalmajanduslikke ja geopoliitilisi jõujooni kogu maailmas. See, et majanduse elavdamise nimel piisavalt vaeva ei nähta, võib viia killustumise või halvimal juhul Euroopa Liidu lagunemiseni, see aga kahjustab euroliidu ambitsioone mängida suurt rahvusvahelist rolli.

Euroopa vajab reforme. Euroopa riigid peavad kohandama oma tööjõudu, reformima sotsiaalsüsteemi, haridust ja makse ning majutama kasvavat immigrantide hulka või neid ootab ees pikaldane majanduslik seisak. Lihtne on olla sõber ja hästi läbi saada, kui kõik läheb hästi. Kui tekivad probleemid, on vastastikused süüdistused ja peretüli kerged tulema.