Allan Praats pühendab end täielikult Viljandi koguduse teenimisele

Seitseteist aastat Koerus teeninud Allan Praats ütleb, et kuigi ta lõi eelmises kohas aktiivselt ühiskondlikus elus kaasa, ei plaani ta Viljandis endale lisakohustusi võtta. Foto: Peeter Kümmel

Augusti algul Viljandi Pauluse koguduse vaimulikuametisse asunud Allan Praats ütleb, et kuigi ta tegeles eelmises, Koeru koguduses lisaks põhitööle veel mitme muu asjaga, ei plaani ta Viljandis endale lisakohustusi võtta.

«Kas sa ise oled ristitud?» küsis Juuru koguduse toonane kirikuõpetaja Jüri Bärg kord nõukogude aja lõpul ühe last ristida soovinud noore isa käest. «Ei ole,» kõlas vastuseks. «No vot, siis tuled leeri!» kostis õpetaja.

Sellest jutuajamisest sai alguse Raplamaalt Kaiust pärit Allan Praatsi, praeguse Viljandi Pauluse koguduse vaimuliku tee hingekarjase ameti juurde.

17 aastat Koerus teeninud õpetaja osales aktiivselt sealses ühiskondlikus elus, ta kuulus kolmel korral vallavolikogusse ja juhtis mitut komisjoni. Põhitöö kõrvalt töötas Praats kümme aastat kohalikus koolis. Uues kohas soovib ta aga täielikult kogudusele pühenduda.

Viljandisse kolis ta koos perega, kuhu kuuluvad Koerus abiõpetajana teeninud abikaasa Elve Bender ja kolm last, kes nende 25aastast abielu kroonivad.

Viljandi Pauluse koguduse õpetaja Allan Praats, milline on olnud teie senine käekäik vaimulikuna?

Alustasin vaimulikuna teenistust 1994. aastal Koerus. Tollal olin veel Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) usuteaduste instituudi teise kursuse praktikant, diakoniks ordineeriti mind 1995. aastal.

Koerus olin vaimulik kuni käesoleva aasta 31. juulini — kokku seitseteist aastat ja üks pühapäev peale, sest oma eelviimase jutluse pidasin kuuendal nelipühijärgsel teenistusel. Samal päeval pidasin seal kunagi ka esimese jutluse.

Teenisin Koerus koos oma abikaasa Elve Benderiga, kes on samuti lõpetanud usuteaduste instituudi. Tööjaotus oli selline, et tema teenis kaasa jumalateenistustel ja kirjutas projekte. Ta korraldas ka puudega lastele suvelaagreid.

Koeru koguduse kõrvalt olen olnud hingekarjane veel Järva-Jaani ja Järva-Peetri koguduses. Mõlemad jäävad Koerust 12-13 kilomeetri kaugusele. Järva-Jaanis olin ametis hooldajaõpetajana, kuniks kap­lanikohale asunud eelmisele õpetajale asendaja leiti. Järva-Peetri kogudus oli minu hooldada, aga teenistusi pidas seal Elve.

Milliseid väljakutseid kirikuõpetaja amet teile seni pakkunud on?

Koerus oli minu ametisse asumise hetkel keeruline aeg — parasjagu anti tagasi nõukogude ajal võõrandatud vara. See oli mulle esimene tõsine väljakutse ja nõudis põhjalikku süvenemist.

Kui pastoraadihoone tagasi saime, olid sellest järel ainult seinad ja katus. Talvel muutis sügisel sisse voolanud vesi ühe suure toa jääväljakuks. Hoone oli ammu maha jäetud ning kõik ütlesid, et maja oleks tark lihtsalt maha võtta. Hakkasime seda sellegipoolest taastama ning praegu on see heas korras.

Mis võiksid Viljandis olla peamised väljakutsed?

Kogudus ja asjaajamine on siin väga heal järjel ning eelmine õpetaja Mart Salumäe on teinud head tööd. On ka professionaalsed ja abivalmid koguduse töötegijad, kes annavad kindlustunnet.

Olgu nimeliselt välja toodud koguduse kantselei töötaja Jaana Kaseoja, aukartust äratava ajalooga kirikukoori juht Külli Salumäe, kirikut korras hoidev Lembit Paldra, konsistooriumi arhivaarina töötav Janis Tobreluts ja kirikumuusik Aaro Tetsmann.

Igal kogudusel on muidugi ka muresid, aga Pauluse koguduses näen potentsiaali nendest üle saada. Loodan siinkohal heale koostööle linnavalitsusega ja Viljandi Jaani kogudusega, kellega on allkirjastatud koostöölepe. Sihid, mille poole minna, on olemas, ja see annab hea tunde.

Mida arvate seisukohast, et kaks suurt kogudust ei mahu Viljandisse ära?

Viljandi ei ole väike linn ja selle kihelkonna piirid ulatuvad kaugele. Minu arvates on hea, et siinsetel inimestel on võimalus koguduste vahel valida. Selles mõttes on Viljandi rikas linn.

Rääkige, kuidas te Raplamaalt Kaiust vaimulikuameti juurde jõudsite?

Minu kodukogudus on Juuru, mille alla jääb ka Kaiu. Seal oli kunagi kirikuõpetajaks Jüri Bärg, kelle juurde läksin, et last ristida. Siis ta küsis, et kas ma ise olen ristitud. Ma ütlesin, et ei ole. Tema vastas: «No vot, siis tuled leeri!» Sealt see pihta hakkaski — meid abikaasaga ristiti, me ristisime oma lapsed ning mind ja Elvet laulatati. Kirikuelu muutus mulle elu loomulikuks osaks.

Astusin algul pedagoogilisse instituuti. Matemaatikaõpetajast ema ja peaagronoomist isa olid mind nii kasvatanud, et ülikooli minek oli ainult aja küsimus. Laste sündides jäin aga ülikoolist kõrvale, sest oli vaja tööd ja korterit.

Kui lapsed juba kaela kandma hakkasid ja me Elvega nägime, et meil on ema ja isa toetus, läksime mõlemad aastase vahega usuteaduste instituuti. Kui olin teisel kursusel, küsis praost, kas olen nõus kogudust teenima hakkama, ja nii sattusingi perega Koeru.

Luteri vaimuliku elu Eestis pole just meelakkumine ja kirikuõpetaja palgaga on raske end ära elatada.

Eks ta nii ole tõesti. Minu seitsmeteistkümneaastane töökogemus Koerus on palju seotud ka koolieluga, sest olin kümme aastat vaimulikuameti kõrvalt Koeru keskkoolis psühholoog ja andsin algul algklassidele usuõpetust. Siis aga hakkas seda andma abikaasa ning minu koormus piirdus koolis psühholoogiameti ning klassijuhataja- ja karjääriõpetuse tundidega.

Nende ametite pidamiseks tuli ilmselt läbida kursused.

Loomulikult. Enese täiendamine on ka kirikuõpetaja elukutse puhul väga oluline ja olen ennast järjekindlalt harinud. Läbitud kursusi on CVsse aja jooksul kogunenud omajagu.

Mis põhjusel te otsustasite Viljandisse tulla?

Ma ei olnud viimastel aastatel üldse mõelnud, et võiksin Koerust ära minna. Mind küll kutsuti Pärnusse ja aastaid tagasi käisime Elvega Valgas ühte kogudust vaatamas. Seda aga eelkõige seepärast, et Elve on kunagi Valgas elanud.

Viljandisse kolimise otsusele andis suure tõuke asjaolu, et minu abikaasal on Viljandi praostkonnas paremad võimalused mõnele vabale kohale kandideerida. Oleme rääkinud Tarvastu kogudusega, mille senine õpetaja asub kaplanaati. Elve soovib võimaluse korral sinna kandideerida.

Viljandil on midagi, mida inimese puhul nimetatakse isikupäraks. Siin on hea, soe ja kodune miljöö. Mul on lapsest saati olnud mõnus Viljandisse tulla ja see pole sugugi vähem tähtis.

Olete olnud Koerus aktiivne ühiskonnaliige — löönud kaasa omavalitsuse töös ja kuulunud mitmesugustesse komisjonidesse. Millised plaanid teil selles osas Viljandis on?

Esialgu üritan võimalikult palju aega ja energiat kulutada kogudusele. Plaane ühiskondlikus tegevuses osaleda mul praegu pole. Kardan, et Pauluse koguduse teenimise kõrvalt on raske veel midagi teha.