«Nii vinget üritust ei oleks osanud ette näha,» lausus laupäeval Kuhjavere seitsmendad külateatrite päevad avanud kultuuriminister Rein Lang. «Selliseid festivale on Eestisse väga vaja,» lisas ta.
Kuhjavere on armunute kohtumispaik
24. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavu ei olnud Rein Langil pikalt mahti Kuhjaverre etendusi nautima jääda, aga järgmisel aastal lubas ta tulla juba kaheks päevaks, et jälgida kõiki etteasteid. Neid, kes jäävad Kuhjavere teatrifestivalile mitmeks päevaks, leidub alati rohkesti. Tänavu ööbis küla eeskujulikult niidetud taluõuedel telkides palju harrastusnäitlejaid ja publikut.
Selles, et publik peab Kuhjaveres toimuvat maiuspalaks, olen saanud ikka ja jälle veenduda. Ohhetused, ahhetused, vali käteplagin ja vaheaplausid on selle sündmuse pidevad saatjad. Enamikule harrastusnäitlejatele on omane suur mängulust. Kui aeg-ajalt lähevadki laused meelest või sõnad sassi, ei heitu nad sellest, vaid lähevad tükiga naudingut tundes edasi.
Külateatrite puhul ei saa rollitäitmistes oodata riigiteatrite professionaalsust, aga seda enam on nende esinemises rõõmu — vähemalt enamasti.
Nalja nabani
Kuhjaveres saab alati nalja, sest püünele astuvate truppide repertuaaris annavad tooni komöödiad. Taas naerutas kokkutulnuid Avinurme suveteatri etteaste. Soome naljamäng «Armukarussell» pärineb küll eelmise sajandi teisest kümnendist, aga räägib armastusest, armukadedusest ja eluseltsilise leidmisest ning on järelikult tänapäevalgi aktuaalne.
Selles tükis oli hästi välja mängitud lõbusaid karaktereid: näiteks kingseppa, otsustusvõimetut tossikest, kelle naine oli äsja surnud, kehastas elutruult Jaanus Kõrre.
Avinurme suveteater on koos lavastaja Malle Pärnaga kohal olnud kõigil seitsmel Kuhjaveres peetud teatrifestivalil. Taas olid platsis ka Võrumaa Sulbi külateater ning Tänassilma Pupu-Jukud, kes on puudunud vaid ühel aastal.
11 truppi mitmendat korda
Tänavu esinenud 16 teatritrupist 11 olid Kuhjaveres mitmendat korda. Uustulnukad olid Tääksi kooli noored näitlejad, Võrumaalt saabunud Lasva talunike näitetrupp, Jõgevamaa Assikvere külateater ning Tartumaalt Rõngu vallast pärit Maimu ja Matilda.
«Uskumatu, et nii väikses külas on nii vägev üritus,» ütles Sürgavere teatritrupi koosseisus püünel käinud Gustav Siniväli. «See pakub meile esinemise ja väljaelamise võimaluse. Esinemisrõõm on kõige tähtsam.»
Sürgavere teatritükk põhines Eduard Vilde jutustusel «Klamanni emanda kosilased». Jantlik lugu rääkis lesknaisest, kes asus leina-aasta möödudes kosilasi vastu võtma.
Selleski oli vahvaid tegelaskujusid. Kõige naljakamana mõjus Indrek Rajamäe kehastatud luuletaja Pomerants. See isand oli ühtaegu häbelik ja häbematu ning tema naljakad repliigid, koomilised liigutused ja näomoonutused pälvisid publikult käteplaginat ja naerupahvakuid. Ei häirinud isegi see, et tal kippus tekst segi minema.
Huvitavaid karaktereid pakkus laupäevaõhtuses viimases tükis Viljandist saabunud Seasaare näitemängu selts. Nende näidendi «Päike südames» on lavastanud Margus Vaher Ugalast.
Koomiliste teatritükkide seas mõjus kosutava vahepalana Suure-Jaani näiteringi Tegeltkah! etteaste Johan Brechteri näidendiga «Üks kiri». Selle lavastanud ja ka osatäitjana üles astunud Margus Mankin tunnistati mullu harrastusteatrite riigifestivalil parimaks meesnäitlejaks. Publik jälgis tema etteastet väga tähelepanelikult. Ehk pingutas perfektsionistina tuntud Mankin tõsidusega veidi ülegi.
Kahe päeva jooksul astusid püünele veel Võhma näitering Rassijad Jüri Tuuliku humoristlike monoloogidega, Tartumaa Rõngu Väike(n)õelad külalooga «Miks Jaak joob?», Järvamaa Paide huviteater Peter Ustinovi näidendiga «Poolel teel puu otsa», Pilistvere Põrpijad Andrus Kiviräha näitemänguga «Rikka õelusel ei ole piire» ning Jõgevamaa Assikvere külateater Juhan Kunderi «Kroonu onuga».
Festivalilt leiti eluõnn
Tänavuse festivali noorpaar oli saanud kokku Kuhjavere teatrifestivalil aasta tagasi. «Leidsime siit elu õnne. Meil on kohtumise aastapäev,» naeris Margus Kummets läinud laupäeval oma kaasat Anne Remmerit emmates.
Naine nentis, muie suunurgas, et Kuhjaverre tasub tulla. «Mullu kutsus õde mind kaasa oma teatritruppi fännama ja nii see läks. Õhtusel simmanil kohtusime,» rääkis Ida-Virumaalt Sondast pärit naine.
Nüüd ta enam Ida-Virumaal ei ela, vaid on kolinud Pärnumaale Tori valda kaasa juurde. «Teineteisel külas käimine muutus kulukaks,» seletas Margus Kummets. Nagu mullu, nii astus ta tänavugi Kuhjaveres püünele Jõesuu külateatri koosseisus. Kaasnäitlejad nimetavad teda trupi parimaks näitlejaks.
Jõesuu külateater esitas Richard Kullerkupu näidendi «Rahaauk» ning Sonda rahvamaja näitering kandis ette «Maria ja Henno pulmad».
Vanajumala soosik
Laupäeval peeti loterii ja oksjon ning avatud oli koogitelk. Mõlemal päeval valis publik parima näidendi ning nais- ja meesnäitleja. Kui esimese päeva oli lõpetanud simman, siis pühapäevale pani punkti tänukontsert — Keilast saabunud flamenkotantsijad ning Rõngu karaktertantsurühm Õunake.
Kuhjavere külavanem Romeo Mukk on suutnud koos külarahva ja teiste vabatahtlikega korraldada igal aastal suurepärase festivali. Tundub, et ta on ka vanajumala endaga kontrahti sõlminud: üritust on peetud juba seitse korda, aga kunagi ei ole osalejaid kimbutanud vihm. Ilm oli ilus ka nüüd, kuigi mujal Eestis oli läinud nädal üsna vihmarohke.