1991. aasta augustipäevad ei unune

Nõukogude armee tundis end Viljandis igati koduselt, kuid nende pildistamine oli üldjuhul keelatud. Sellele salaja klõpsutatud kaadrile on püütud sõjaväelased saunast tulles Viljandis Jakobsoni tänaval märtsis 1990. Foto: Endel Veliste

Augustikuu tähistas nagu ikka suve lõppu. Kellel oli veel puhkus, kes käis marjul ja keetis moosi või vaatas lastele koolivormi. Aeg oli ärev, kuid sellega oldi harjutud. Igal hommikul uued uudised, olgu Tallinnast, Londonist, Moskvast või «Ameerika häälest».

Oli harilik esmaspäeva hommik 19. augustil 1991. Lisaks raadiole lülitasin enne tööle minekut sisse televiisori.

Kõigepealt kuulsin, et NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi volitused on läinud üle asepresident Gennadi Janajevile ning on moodustatud Riiklik Erakorralise Olukorra Komitee järgmises koosseisus: Riigi Kaitsenõukogu esimehe esimene asetäitja Oleg Baklanov, asepresident Gennadi Janajev, peaminister Valentin Pavlov, KGB esimees Vladimir Krjutškov, kaitseminister Dmitri Jazov, siseminister Boriss Pugo, Taluliidu esimees Vassili Starodubtsev ning Riigiettevõtete ja Tööstusobjektide Assotsiatsiooni president Aleksandr Tizjakov.

Loeti ette «Nõukogude juhtkonna pöördumine», millele olid alla kirjutanud Janajev, Baklanov ja Pavlov.

Valitsuse korraldatud riigipööre

Tähendab, oli toimunud riigipööre ning selle olid korraldanud «partei ja valitsus». Keegi ei teadnud, et pärast Mihhail Gorbatšovi lahkumist Moskvast peeti KGB esimehe Vladimir Krjutškovi eestvõttel 5. augustil salajane nõupidamine.

Sellel arutati olukorda riigis ja uut liidulepingut, mille allkirjastamist taheti takistada. Kokkutulnud olid ühel meelel, et tuleb haarata võim ja kuulutada välja erakorraline seisukord. Järgmisel päeval andis KGB esimees korralduse hakata ette valmistama riigipööret ning 16. augustil saadeti Krimmi rühm inimesi, et katkestada Gorbatšovi side välismaailmaga.

Küsisin endalt, mis on saanud Mihhail Gorbatšovist ja Boris Jeltsinist, sest neid komitee koosseisus ei olnud?

Küsimusi oli palju, aga vastuseid ei ühtegi. Meenus lõuna Viljandi kohvikus, kus arutasime maailmapoliitikat.

Siim Kärner, kes elas raudteejaama lähedal, kuulas, kuulas ja sõnas: «Siin olete küll kõvad mehed ja räägite, mida üks või teine president ütles, aga Viljandi jaamas hoitakse loomavaguneid.» Me ei pööranud ta jutule erilist tähelepanu — teadagi, raudtee värk.

Aga nüüd tulid need sõnad meelde. Selgus, et Viljandi rööpaseadja, kes sellest Kärnerile rääkinud oli, teadis rohkem kui NSV Liidu president. Oli selge, et kui riigipöörde taga on juba KGB ja siseministeerium, peavad järgnema arreteerimised, ning kõige lihtsam on toppida inimesed loomavagunisse ja minema saata.

«Gorbimaania»

See riigipööre tundus poliitiliste kääbuste sõjakäiguna hiiglase vastu. NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov oli olnud välispoliitikas igati edukas. Ta viis ellu pingelõdvendamise poliitikat ning alustas Nõukogude vägede väljatoomist Ida-Euroopast.

Maailmas oli puhkenud «gorbimaania», nagu seda siis nimetati. Võib öelda, et tänu tema välispoliitikale oli tuumasõda välistatud. Talle anti aastal 1990 Nobeli rahupreemia, mis oli maailmas kõva sõna. Ja nüüd otsustas kamp suuremalt jaolt tundmatuid tegelasi ta ametist kõrvaldada.

Sisepoliitikas Gorbatšov nii edukas ei olnud. Juulis 1990 peeti Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei 28. kongress, mis muide jäigi viimaseks. Samas oli teada, et NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimehe/presidendi Boris Jeltsini vahel oli vastasseis. Selguse huvides tuleb mainida, et 12. juunil 1990 kuulutas Venemaa NFSV Rahvasaadikute Kongress välja Venemaa NFSV suveräänsuse deklaratsiooni.

Venemaa demokraatlikel presidendivalimistel 12. juunil 1991 valiti Boris Jeltsin 57 protsendi häältega Venemaa NFSV presidendiks.

Selle sündmuse auks tähistatakse igal aastal 12. juunil Venemaa iseseisvuse päeva. Jeltsin astus avalikult NLKPst välja ning põhjendas oma sammu sellega, et kui ta valiti Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimeheks, lubas ta astuda välja kõikidest parteidest ja poliitilistest liikumistest.

Kahtlane leping

Olin tollal abilinnapea ja läksin sellel ajaloolisel hommikul tööle. Seadsin sündmusi ritta, et veidigi selgust saada.

Augustis 1991 oli lõpule jõudmas nõndanimetatud Novo-Ogarjovo protsess ehk teiste sõnadega oli kätte jõudnud aeg sõlmida liiduleping.

NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov ja Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimees/president Boris Jeltsin olid koos kaheksa liiduvabariigi esindajatega 23. aprillil 1991 leppele alla kirjutanud ning panid sellega aluse uuele liidulepingule, mis pidi andma liiduvabariikidele suurema iseseisvuse. Kusjuures Eesti, Läti, Leedu, Armeenia, Gruusia ja Moldova liiduvabariik jäid sellest sündmusest välja. Nii imelik kui see ka ei ole, kuid lepingu idee oli pärit Eestist.

Liidulepinguga loodeti tõmmata piir Moskva ülemvõimu ja kohaliku otsustamise vahele.

Seda ideed arutati koosolekutel ka Viljandis. Osa poliitilistest liikumistest Eestis pani sellele algul suuri lootusi, kuid toetus rauges. Ei olnud selge, kas liidulepingu järgi tuleb liiduvabariikide föderatsioon või konföderatsioon ning kas uuest liidust on võimalik välja astuda. Kuus liiduvabariiki — Eesti, Läti, Leedu, Gruusia, Armeenia ja Moldova — olid lepingu sõlmimise vastu, aga kõik ülejäänud olid sellega nõus.

Meile oli tollal teadmata, et Gorbatšovi lähimad nõuandjad panid liidulepingule suuri lootusi. Leningradi ülikooli õppejõud jurist Anatoli Sobtšak võrdles seda juriidiliselt Ameerika Ühendriikide iseseisvusdeklaratsiooniga.

Liiduleping tähendas ka seda, et pärast selle sõlmimist oleksid igasugused jutud okupatsioonist, annektsioonist ja inkorporeerimisest olnud õigustühised. Kõik liiduvabariigid oleksid ühinenud vabatahtlikult ja oleks moodustatud sisuliselt uus NSV Liit. Meile tähendanuks see iseseisvuse lootuste lõppu.

Gorbatšov pidi pärast puhkuselt naasmist sõlmima 20. augustil 1991 esimese liidulepingu Kasahstani NSVga, mille delegatsiooni juhtis Nursultan Nazarbajev, kes oli Kasah­stani Kommunistliku Partei Keskkomitee esimene sekretär.

Lisan paar lauset tollel ajal Kasahstani Kommunistliku Partei Keskkomitee esimese sekretäri kohal olnud Nursultan Nazarbajevi saatuse kohta. Ta on sündinud 6. juulil 1940 ning olnud Kasahstani president juba 20 aastat. Nazarbajev valiti aprillis 2011 taas presidendiks ning jääb sellesse ametisse aastani 2016. Eks ole õnneliku saatusega mees.

Liiduleping pidi allkirjastatama valitsuse residentsis Novo-Ogarjovos. Aga vanasõna ütleb: «Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.» Riiklik Erakorralise Olukorra Komitee oli muutnud selle lepingu sõlmimise võimatuks.

Kui tänapäeval rullub meie ajalugu lahti Eesti piirides, siis veerand sajandit tagasi tehti seda hoopis laias maailmas. Iga välispoliitiline sündmus, eriti USA presidendi sõnavõtud olid osa meie ajaloost.

Sõelusime oma mõtetes, mida meie kohta öeldi, ja lootsime, et USA jääb Eesti iseseisvuse püüdlustele truuks ega tunnusta inkorporeerimist NSV Liitu.

Maavalitsuse mured

Esmaspäev, 19. august algas Viljandi maavalitsuses nagu tavaks hommikuse nõupidamisega. Tollel ajal olid omavalitsused veel täitevkomiteed ja allusid maavalitsusele, aga kasutati juba seesuguseid ametinimetusi, nagu neid praegu tunneme. Linnapea Heiki Raudla oli Saksamaal ning sellest nõupidamisest tuli osa võtta minul kui abilinnapeal.

Päevakord oli tavapärane — kohalikud sündmused ja kitsaskohad kaubanduses —, aga seekord oli keskne teema noorte korrarikkumised öödiskodel Koidu seltsimajas ehk Fellinis ja nende järel. Nimelt oli alaealistel keelatud pärast kella 23 vanemateta väljas viibida.

Aga järsku keset nõupidamist, kus parajasti kurjustati, et noored on hukka läinud ja midagi tuleb kohe ette võtta, sammusid sisse Viljandi dessantpolgu esindajad.

Kõik teadsid, mis Moskvas toimunud oli, kuid selline «küllatulek» oli siiski üllatus. Dessantväelased teatasid maavalitsusele, et täidavad Moskvast saabunud käske ja panevad Viljandi tänavatele patrullid.

Abimaavanem Peep Aru vastas, et Viljandi maavalitsus juhindub ainult Eesti Vabariigi seaduslike võimuorganite korraldustest.

Neid korraldusi ka päeval tuli. Katkestati kõigi omavalitsusjuhtide puhkused ning neid kohustati tööle asuma. Saksamaalt jõudsid tagasi ka Heiki Raudla ja Rein Triisa.

Kas patrullid püsisid sõjaväeosaga piirnevate Jakobsoni, Tallinna ja Uue tänava nurgal ning Männimäel sõjaväeladude ja autokuuride juures või liikusid kaugemale, ei osatud ka järgmistel päevadel täpselt öelda. Igatahes komandanditunni kehtestamiseni asi ei läinud. Samal päeval kutsus Venemaa president Boris Jeltsin rahvast üles kodanikuallumatusele ning nimetas sõjaväelaste tegutsemist konstitutsioonivastaseks.

Olin juba enne riigipöördekatset mõelnud, et huvitav, kes Gorbatšovi toetab. Nüüd sai selgeks, et kaitseminister Jazovi üleskutsega läks kaasa ainult maavägi.

Erakorraline olukord

Teisipäeval, 20. augustil oli jõudude vahekord Viljandis endiselt tasakaalus. Sõjaväeosa püsis kasarmutes ja ametnikud oma toolidel. Hommikul algas linnavalitsuses nõupidamine.

Arutasime, milline on meile kõige halvem variant, kui see olukord edasi kestab, sest sõjaväelaste käitumine eelmisel päeval ja nende truudus riigipöörajatele ei äratanud erilist usaldust. Pidime olema valmis kõige halvemaks. Otsustasime, et maksame linnavalitsuse töötajatele ühe kuu palga välja. Sellega valmistusime olukorraks, kus sõjaväeosa võtab omavalitsused üle ja saadab ametnikud laiali.

Kirjutasin hommikul linna-ja maavalitsuse ühise pöördumise teksti pealkirjaga «Eesti rahvale», lugesin selle nõupidamisel ette ja viisin «Sakala» toimetusse.

See avaldati 22. augusti ajalehes, kus oli ka kokkuvõte eelmiste päevade sündmustest.

20. augustil kell 23.03 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 69 poolthäälega vastu otsuse «Eesti riiklikust iseseisvusest». Meie riik oli taastatud!

Kolmapäev, 21. august algas meile iseseisvas Eestis. Aga Viljandis olevad sõjaväelased elasid endiselt Nõukogude impeeriumis. Kell 13 pidi Vabaduse platsil algama meeleavaldus, aga sõjaväeosa komandörid teatasid maakonna võimudele, et nemad alluvad erakorralisele komiteele Moskvas ning kõik meeleavaldused on keelatud. Ühtlasi lubasid nad need jõuga blokeerida.

Ohvrite vältimiseks jõuti kokkuleppele, et maavalitsuse saalis on kell üks päeval koosolek ja olukorra arutelu. Olin samuti seal.

Saabusid Viljandi dessantpolgu ülema kohusetäitja alampolkovnik Vjatšeslav Posohhov ning poliitülem alampolkovnik Igor Kozatševski, relvad vööl, nagu oleksid rindel.

Posohhov oli sõnakas mees nii oma ähvardavas kõnes kui küsimustele vastates. Küsimusele saalist «Kas te peate Gorbatšovi mahavõtmist seaduslikuks?» vastas ta: «Mina arvan, et komitee on seaduslik võim, dokumentidele kirjutavad alla isikud, kelle oleme valinud.»

Küsimusele «Kas teil on kavas midagi hõivata?» kõlas vastuseks: «Kui selline vajadus tekib, siis võtame midagi kontrolli alla. Seni ei ole vajadust tekkinud.»

Rahva algatusel koostati pöördumine Viljandi garnisoni isikkoosseisule ja väeosa ülemad lubasid selle ise ette lugeda. Kuid koosolekul avaldati selle lubaduse suhtes kahtlust ning moodustati saatkond koosseisus Rein Triisa, Heiki Raudla, Peep Aru, Kalju Komissarov, Rein Toom, Meelis Pirn ja Toomas Mattson, kes pidid selle pöördumisega minema väeossa. Sõdurite ette nad aga ei pääsenud.

Küsimusi ja vastuseid oli veel, kuid komandörid jäid kindlaks, et erakorralise olukorra komiteele tuleb alluda.

Poliitülem Kozatševski võttis jutu kokku selge ähvardusega: «Pool tundi tagasi viskas keegi üle väeosa müüri paki lendlehti Jeltsini üleskutsega mitte alluda komandöridele ja ülemustele. Kui viskaja tabatakse või kui keegi veel midagi ette võtab, siis ta arreteeritakse ja antakse kohtu alla selle aja seaduste järgi, milles me praegu elame.» See on Toomas Mattsoni lindilt kirjutatud tekst, mis ilmus 29. augusti «Sakalas».

Kuulsin neid sõnu ja mõistsin, et varem kehtinud Nõukogude seadused neid mehi enam ei huvitanud, nüüd ootasid nad käsku. Pange tähele, kuidas taheti toimida — selle aja seaduste järgi, milles parasjagu elati. Selline sõnakasutus näitab, et nad olid valmis tegutsema, nagu sõjavägi oli aasta algul rahvast rünnanud Vilniuses ja Riias.

Õnneks nii kaugele ei mindud. Viljandisse jõudis tagasi väeosa ülem polkovnik Pavel Davidjuk ja Moskvasse saabus Mihhail Gorbatšov. Riigipöördekatse oli läbi kukkunud ja erakorralise olukorra komitee liikmed arreteeriti.

Kui meenutame aega 20 aastat tagasi, peame tunnistama, et see oli nähtav Jumala ime meie eluajal. NLKP liikmeid oli tollal üle kümne miljoni ning vormis mehi, kes pidid riiki kaitsma, ligi kolm miljonit.

Ometi varises NSV Liit kokku kolme päevaga, ühegi püssipauguta. Me olime koos vabade rahvastega võitjad külmas sõjas. Eesti Vabariik oli taastatud!

Pöördumine «Eesti rahvale»
Pöördume teie poole üleskutsega säilitada rahvuslikku üksmeelt nii täna kui ka tulevikus. 19. augustil Moskvas alguse saanud sündmused ei ole järjekordne raske katsumus mitte ainult eesti rahvale, vaid kogu demokraatlikule maailmale. Hirmutades vägivallaga, tahetakse rahvastelt võtta lootus elada demokraatlikus ühiskonnas ja saavutada riiklik iseseisvus. Kõik rahvad, kes on talunud totalitaarse riigi õudusi, mõistavad, et ebaseaduslikult riigipöördelt on ainult lühike samm vägivallani siseriigis. Vägivald oma rahva kallal viib selleni, et seda kasutatakse ka naaberriikide vastu.
Eesti rahvas mäletab seadusetust, mis järgnes 1940. aasta riigipöördele ning Saksa okupatsioonile 1941. aastal, samuti sündmusi 1944. ja 1949. aastal. Ükskõik kui raskeks ka ei kujuneks olukord, hoiduge kuritegelikust koostööst riikliku vägivallaga! Tuletage meelde ohvreid, mida on eesti rahvas kandnud viimase poole sajandi jooksul! Ärge laske rahvast lõhestada! Hoidke kokku, säilitage üksmeel, varjake põgenikke ja tagaotsitavaid! Ärge andke neid välja ebaseaduslikele võimudele, sest kuritegeliku võimu iga on lühike!
Jääme endale kindlaks, et taastada iseseisvat Eesti Vabariiki.
Viljandi Linnavalitsus
Viljandi Maavalitsus
Pöördumine tehti 1991. aasta 20. augustil.