Karksi ordulinnuses käivad arheoloogilised väljakaevamised, mis peaksid tooma selgust kaheksasaja aasta eest koos ristisõdalastega siinsetele aladele jõudnud muutuste kohta.
Karksi linnuses käivad uut moodi väljakaevamised
17. august 2011, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Väljakaevamised on osa Inglismaal Londoni lähistel tegutseva Readingi ülikooli ja Tartu ülikooli koostööprojektist. Nelja riigi spetsialistide luubi all on ristisõdade mõju kultuurmaastikule, taimestikule ning viljade ja koduloomade kasutamisele.
Eesti ajaloo ja arheoloogia seisukohalt on see kaalukas ettevõtmine, mis annab värsket teavet nii Karksi kui keskaja kohta. Tänu rahvusvahelistele partneritele on võimalik põhjalikumateks uuringuteks kasutada selliseid seadmeid, mida Eestis pole.
Pikk projekt
Praegu on Karksis kaks kaevandit, üks kunagise värava taga ja teine tagahoovis. Mõlemast on tulnud välja kaks üksteise peal olevat sillutist. Viimast on kasutatud tõenäoliselt Poola ajal XVI sajandil, eelviimast aga orduajal paarsada aastat varem.
Tartu ülikooli arheoloogiakabineti juhataja Heiki Valgu sõnul pole põneva ajalooga Karksi linnuses seni põhjalikumaid väljakaevamisi tehtud.
«Kui kirikule pandi valgustuseks prožektoreid, tehti elektrikaabli paigaldamiseks geoloogilist järelevalvet ja 1994. aastal rajati restaureerimisel väike kaevand torni ette, aga pealinnus on täiesti uurimata,» kinnitas Valk.
Palju on arutletud selle üle, kas sealsamas võis asuda eestlaste muinaslinnus, ning ka see küsimus peaks nüüd vastuse saama.
«Juba kevadel tehti ulatuslikke töid ümbruskonna rabades, kust võeti õietolmu proove,» rääkis Valk. «Sellest saab teada, kuidas on muutunud looduslike ja kultuurmaade vahekord läbi aja. Õietolmust tulevad välja nii metsasus kui avamaastikud ning viljaliikide muutumine muinasajast tänapäevani.»
Heiki Valk rääkis, et käsil olevas projektis, mis hõlmab ajaloolisi Saksa ordu alasid praegusel Poola territooriumil ning keskaegsel Liivimaal, vaadatakse ristisõdadele senisest avarama pilguga.
Ristisõdade ökoloogia
«Seni on ristisõdasid käsitletud peamiselt kui rahvaste võitlust oma vabaduse eest, meie uurime aga seda, milliseid muutusi tõi varasemate paganlike alade vallutamine kaasa keskkonnas,» selgitas Valk. «Vaatenurgad muutuvad ja praegu on teadusele iseloomulik soov mõista mõlemat poolt.»
Keskkonna all peetakse silmas kodu- ja metsloomade toiduks kasutamist ning tõuaretust. Samuti uuritakse, kuidas muutus vallutuste tõttu jahiloomade osa. Valgu kinnitust mööda on head võrdlusmaterjali, sest Viljandi lossimägedest, Lõhavere linnamäelt ja Olustvere asulakohast on leitud muinasaja lõpust pärinevaid loomaluid.
«Nüüd saab võrrelda ordulinnuseid maa-asulatega nii muinasaja kui varasemal taustal,» sõnas Valk.
Arheoloogid otsivad ka taimseid jäänuseid, nagu seemned ja õietolm. Spetsialistide ütlemist mööda on Karksi lossimägedes muld tänu allikatele nende säilimiseks hea ja niiske. Pinnasest võetakse proove, mis sõidavad täppisteaduslikuks uurimiseks Gdanskisse.
«Tänapäeva tehnika võimaldab küllaltki täpseid dateeringuid,» lisas Valk.
Seniste andmete põhjal ei toonud orduaeg meie keskkonnas kaasa nii suuri muutusi nagu mõnes teises piirkonnas.
«Ordualade südamikus ajaloolisel Preisimaal olid muutused väga suured,» kinnitas Heiki Valk. «Preisi aladega võrreldes oli Liivimaal teistsugune olukord. Meil arenesid asjad järjepidevalt, seal aga rajati ordulinnuste juurde ulatuslikke kultuurmaid.»
Eelmise aasta sügisel alanud projekt kestab neli aastat ning esialgsed tulemused avalikustatakse tuleval kevadel. Väljakaevamisi tehakse peale Karksi veel viies ordulinnuses. Enne töötati Poolas ja edasi minnakse Lätti Cesisesse. Tulemusi võrreldakse enam kui 30 varasema uurimisobjektiga.
Esimest korda on Karksi nime mainitud 1224. aastal, kui mandrieestlased said muistses vabadusvõitluses lüüa ja Karksi ala läks Saksa ordu valdusesse. 1228 kuulus Karksi linnus juba Viljandi komtuurkonna foogtkonda ning see oli üks kesksemaid Lõuna-Eesti kindlustatud kohti. Pikka aega oli linnus foogtide, 1470. aastast ka komtuuri residents.