/nginx/o/2023/01/25/15098995t1h2745.jpg)
/nginx/o/2011/05/11/577786t1hb8e2.jpg)
ALLES SEE oli, kui lumekoorma all ägavad omavalitsused olid paigutanud aasta esimeste kuudega peaaegu terve eelarves teede korrashoiuks mõeldud summa lume lükkamisse. Vallad ja linnad pöördusid toona nii otse kui omavalitsusliitude kaudu valitsuse poole abipalvega leida lisaraha, kuid alati kõlas vastuseks, et raha ei ole ja saagu ise hakkama.
Teisalt polnud regionaalministril mingit probleemi allkirjastada 17. veebruaril käskkiri, mille eesmärk oli parandada liiklusohutust kergliiklusteede rajamisega. Eesti maaomavalitsuste liidu ettepanekuid seega kuulda ei võetud ja lumesahkadele lisaraha ei antud; kergliiklusteid peeti oluliselt suuremaks liiklusohutuse garantiiks kui olemasolevate teede hooldamist.
Eks ole ka selles otsuses oma uba, kuigi eraldatud 2,6 miljoni euroga on võimalik ehitada üle Eesti vaid ligikaudu 40 kilomeetrit rattateid.
TAGANTJÄRELE nagu polekski mõtet seda teemat pikalt lahata, kui raha saajate nimekirjale otsa vaatamine ei oleks tekitanud hulgaliselt küsimusi. Siseministeeriumi kodulehelt võib lugeda, et omavalitsused esitasid tähtajaks 117 taotlust, millest võistlustulle jäi ligi sada ehk keskmiselt tuli iga maakonna kohta seitse taotlust.
Kui ministril olnuks tahe teha mõistlikku regionaalpoliitikat, võinuks ka tegelik jaotus niisugust suhet kajastada. Ministri jaotusskeemi lähemalt uurinuna julgen väita, et tegemist on tõepoolest oma nimele vastava «kergliiklusteede raha jagamise skeemiga». Ainuüksi kummaline keelekasutus vääriks põhjendamist, kuid nimi nimeks — tubli ja töökat see teatavasti ei riku. Aga kas mees ikka on tubli ja töökas?
Mul ei ole olnud õnne näha ühtki regionaalministri käskkirja või muud dokumenti ei otsustuskomisjoni moodustamise ega selle kohta, kas sinna kaasati ka omavalitsuste esindajaid.
Ametnikega suhelnud omavalitsusjuhi sõnul ei osatud talle ministeeriumis anda mingit infot, kui ta sama asja kohta päris. Teisalt olid toetusskeemis pandud paika selged kriteeriumid. Kui vaadata seatud tingimusi ning võrrelda raha saajate ja mittesaajate taotlusi, võib seda nimekirja pidada pehmelt öeldes poliitiliselt huvitavaks.
IGATAHES ON nüüdseks hindamise kadalipp läbitud ning skeemitamise tulemusena õigete valdade õiged punktid tabelisse kirjutatud. Läks nii, et sentigi ei saanud ükski omavalitsus ei Tartu- ega Jõgevamaalt, samuti Saare-, Hiiu- ja Läänemaalt ning Järvamaalt. Olgu öeldud, et nende maakondade valdades on Isamaa ja Res Publica Liit esindatud tagasihoidlikult. Lõpptulemus on kindlasti tähelepanuväärne ka regionaalse tasakaalu vaatenurgast.
Ei hakka siin kedagi otseselt arvustama. Igaüks, kel asja vastu rohkem huvi, võib ministeeriumi kodulehel saajate nimekirja imetleda.
Juhtunul on muidugi ka positiivne külg — Eestis on nüüd üksjagu inimesi, kes võivad peagi uuest teejupist rõõmu tunda. Aga veel rohkem on neid, kes vaid unistavad oma kodukoha rattateest.
Kurb on, et hoolimata programmdokumendis loetletud tingimustest ja kaunitest eesmärkidest, läks kergliiklusteede rajamise skeemiga nii, nagu varemgi on juhtunud. Ühe olulisema kriteeriumina kumasid sealt läbi teatud vallajuhtide soojad suhted otsustamisele lähedal seisvate parteikontoritega. Kohalikud olud või vastavus skeemis seatud eesmärkidele jäid paraku teisejärguliseks.