Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2011/08/16/710296t1h1cb0.jpg)
Viljandis on vahel kuldne valgus: see tuleb siis, kui loojuv päike madalal sõudvailt pilvedelt tagasi peegeldub ja linnale ruuge rahu kallab. Kõik värvid süttivad sellal erilises hõõguses ja säras.
Sellist valgust on Kondase keskuse kaks kambrit poole septembrini pilgeni täis — 22. sügiskuu päevani saab seal vaadata Christi Küti näitust «Põllerahvas».
Väärikas mantlipärija
Käsitöömeistri vaibalooming lähtub pärimuskultuuri lättest, voolab rõõmsalt lauldes üle kivikeste ja on ootuspäraselt looja nägu. Põline pärimuskultuurgi pole üksnes tundmatuks jäänud tegijate looming. Tänu vanavarahoidjaile teame, et Läänemaal tegutsesid peaaegu kaks sajandit tagasi vaibakangrud Kera Kata ja Mõisa Ann, kelle kootud pulmavaibad on imetlusväärselt kaunid ka tänapäeva vaataja silmale.
Helge on teada ja ilus mõelda, et siinsamas väikeses Viljandi linnas, meie kaasajas liigub ja loob nende meistrite väärikas mantlipärija sellise enesestmõistetavusega, justkui poleks aastasadade muutused rahvakunsti rammusat maakamarat puudutanudki.
Küllap teevad niisuguse asjakäigu siin võimalikuks loov meel ja lahke tuul, mis lubasid 1994. aastal avada toonases Viljandi kultuurikolledžis uue eriala uksed. Kõigi järgnenud aastate vältel on rahvusliku tekstiili osakond arenenud üha kasvava väega ning saanud nüüdse Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia enesestmõistetavaks osaks.
Esimese lennu lõpetanud Christi Kütist on aga sirgunud kõnealuse eriala õppejõud ja värvikas vaibameister. Jääb Christi saladuseks, kuidas ta tajub värvide kõnet, aga selline oskus lubab tal luua uskumatult säravaid kõlasid. Anne antakse, tööga teenitakse.
Elamus kui kaasavara
Kaunis on seegi, kuidas näituse vaibaloomingu teokssaamist on toetanud teiste oskajate osavad käed. Nii on vaip «Linnutikand» valminud küll Christi Küti kavandi järgi ja juhatusel, aga meister Valve Alamaa teadlike tikkijasõrmede all. Christi õpingupäevade kursuseõde Viorica Kuusik on aga õla alla pannud muhumeelse naastpõimevaiba kudumisele.
Väljapanekus on koostegemise hoogu ja hoolivust, mida näituse avamisel hindas sooja sõnaga ka Christi õpetaja professor Anu Raud.
Tundub, justkui oleks keegi hiljukesi paotanud varakambri ust, et saaksid tulla ja olla keset seda ilu, lasta värvidel enesesse vaadata ja südamel särada ning minna siit imelise teadmisega, et kõik see kullamaa on kusagil alles.
Näituse pealkirja «Põllerahvas» on meister küll kaaskirjas põhjendanud, aga elamus tervikuna mõjub kui kaasavara: silmale on nii palju vaadata antud, et põllerahva tasane kõne kumiseb tervikus kaasa, aga selge sõnumina kuuldavaks ei saa.
Siit ka mõte: mis oleks, kui edaspidi, kas selles või mõnes teises ruumis, kohtuksid vaibakunstnik Ehalill Halliste Kihnu põllealasest tikandist inspireeritud gobelään «Virus Esticus» ja Christi Küti Muhu pulmapõllede tõlgendused ning võib-olla midagi veel, kas või needsamad algainest andnud suurepärased rõivakomplektid.
Soovin jõudu tegijale, rõõmu vaatajale!