«Igal hommikul saan nautida imelist vaadet Karula järvele,» lausub Järvekalda elamu omanik Merit Berzin uhket panoraami tutvustades. Suvepäevi alustab ta ujumisega ning hiljem terrassil kohvi juues imetleb koos perega ikka ja jälle sellelt avanevat lõputut vaatevälja.
Õuelt paistavad kätte nii alumine ehk järvepoolne paraadaed, maaliline Karula järv kui ka selle teisel kaldal orunõlval laiuv rohumaa koos Berzinitele kuuluva mitmesajapealise lambakarjaga. Künka harjal lookleval maanteel sõitvad autod tunduvad kui sipelgad.
«Siin pool järve on suurepärane atmosfäär — taevas on lai ja hingamisruumi ohtralt,» tõdeb perenaine. Samasugust lumma tunneb ta päikeseloojanguid imetledes.
Rohkelt maakivisid
Saarepeedi vallas Karula külas asuv aed pälvis sel suvel presidendilt kauni kodu tunnustuse.
Pikki aastaid oli see krunt, millel kunagi paiknes mõisa hobusetall, räämas ja varemetes. Nüüdseks on Järvekalda tundmatuseni muutunud — sellel kõrgub uhke maakividest elumaja ning laiub avara murualaga astanguline aed.
Astangute saavutamiseks, samuti teede ja aia rajamiseks on kasutatud rohkelt maakivisid. Saadud on need ümbruskonnast — põldudelt ja kaht vana mõisahoonet lammutades.
Järvekaldal on nii ilu- kui tarbeaed, millest omakorda moodustab suure osa ürdiaed. Ülemisel astangul asuv tarbeaed on jaotatud eri aladeks. Seal on neljas suunas looklevad teed ning peenraid luues on võetud malli vanast Euroopast. Ometi mõjub see, et mõne peenra mullakasti ümber on põimitud sarapuuokstest äär, väga koduselt.
Kõige keskel on purskkaev. «See idee tuli mul Belgiast — seal on müügipaiku, kus on palju vanadest hoonetest kokku toodud toredaid asju. Nägin seal säärast liivakivist purskkaevu, aga see materjal meie kliimat ei kannata. Tellisime purskkaevu meie meistrimehelt Jüri Sihilt ning see, mis sündis kodumaistest maakividest ja tellistest, on väga kihvt,» pajatab perenaine.
Nii purskkaevus voolav kui kastmisvesi pumbatakse Karula järvest.
Tarbeaiast saab Merit Berzin suure osa toidulauale pandavast värskest kraamist. «Tänu sellele võin mõnel päeval poodi minemata jätta,» lausub ta.
Purskkaevu ümbritseval paraadringil sirguvad näiteks mustikad ja maasikad. Samuti leiab sealt basiilikut, peterselli, murulauku ja salateid.
Aiast ei puudu ka kasvuhoone tomatitele ning mõnele paprika- ja kurgitaimele. Oma koha on leidnud kartul, vaarikas, suvikõrvits, lillkapsas, porgand ja porrulauk.
Müüriäärne peenar on ääristatud maitsetaimedega. Seal on ka lilli ja kolm viinamarjataime, mis edenevad perenaise sõnutsi meie kliimas uskumatult hästi. Pikas peenras kasvavad metssalveid, iirised, pajupõõsad ja hortensiad. «See on selline taluaia lillevalik, kus oma koha on leidnud ka floksid, sõrmkübar ja aed-kukekannus,» räägib Järvekalda elamu perenaine.
Kõige selle loomingu ja korra keskel vohavad omal algatusel aeda trüginud Kosmose-nimelised lilled. Kuigi nad Merit Berzini arvates sinna päris hästi ei sobi, tundusid nad nii võimsad, et ta kõiki välja rohida ei raatsinud.
Viljapuuaia kohta ütleb Berzin, et see on alles noor — kolmeaastane. Liiati tuli neli puud kevadel välja vahetada, sest kuigi Järvekalda kodu on aedade ja müüridega piiratud, pääsesid metsloomad tänavuse kõrge lume tõttu neile ikka ligi.
Laudtee kutsub jalutama
«Kord nädalas käib meie aeda hooldamas Merike Roslender,» räägib Merit Berzin. «Mul on mitu majapidamist ja kui üksi aias müttama peaksin, oleks see päris orjus. Muru niitmise eest hoolitsevad meie tütred, 9aastane Emma Marta ja 13aastane Johanna Brit.»
Järvepoolse paraadaia kavandas Floreasi aednik Ivi
Ilves, kes on Berzini sõnul väga hea käega. Seal on märksõnad avarus ja lihtsus. Valitud on taimed, mis kannatavad tuult ja täispäikest. Lisaks on nad tagasihoidliku värvigammaga, et sulanduda metsiku looduse, veepiiri ja teisel pool järve paistva karjamaaga.
Nii sirutuvad sellel peenral päikese poole punased päevakübarad, helmikpöörised, pajud, metssalveid, putked ning palju erinevaid tarnasid ja kõrkjaid. Kevadel avavad oma õied ka krookused ja lumikellukesed ning päris vee piiril nartsissid. Vees omakorda kasvab hulk vesiroose ja hundinuiasid.
Paraadaiast viib alla järve äärde maakividest trepp, mida Merit Berzin nimetab kuninglikuks. Meister Riho Lengil läks tervelt aasta, et kivid spetsiaalsete haamritega käsitsi mõõtu lõhkuda ja trepp valmis teha.
Paik, kus nüüd on ilus paadisillaga rannaala, oli veel mõni aasta tagasi kinnikasvanud ja kõrkjatesse mattunud. Vahel, kui peretütardel tuleb tahtmine teisele poole järve vanaemale külla minna, istuvad nad paati või vesijalgrattale.
Samuti on Berzinid teinud järve ümber oma kulu ja kirjadega laudtee. Merit Berzin kinnitab, et seal võivad jalutada kõik soovijad: «See on fantastiline. Vahel tuleb vesi laudteeni välja, võib näha langenud puid ja võrratuid vaateid.»
Meie jutuajamise lõpuks tõdeb Berzin, et harmoonia ja keskkonnas korra loomine on talle väga oluline. Praegu õpib ta Eesti kunstiakadeemia avatud ülikoolis sisekujundust. «See on minu jaoks väga huvitav. Olen oma kodusid alati rõõmuga loonud ning sõpradele sel teemal nõu andnud.»