ÜHES JUULIKUU «Sakalas» nentis toonane arvamustoimetaja Katrin Johanson Eesti lähiajaloo kajastamise kohta minu meelest väga elutargalt, et oleme paraku maha maganud kõige õigema aja, mil oleksime võinud valjemini häält teha.
Pidutsemise asemel pigem mälestagem ohvreid!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta leidis sedagi, et pärast uuesti iseseisvumist oleksime pidanud toetama neid poliitikuid, kes nõudsid Euroopa Nõukogult kommunismi kuritegude hukkamõistmist. Eestis tehti seda alles 2002. aastal!
Ärme süüdistame iseend minnalaskmises, mahamagamine jätkub meist läänepoolsemates, end demokraatlikumaks pidavates riikides seniajani.
Hiljuti rikkus rahva õiglustunnet Austria valitsus kommunismi kuriteo toimepanija, tollis peatatud Vene eriüksuse juhi vabastamisega.
1991. aasta jaanuaris algatas see inimene Vilniuse teletorni vallutamisega Nõukogude Liidu viimased kolm tapatalgut. Vanausksed kommunistid vallandasid need impeeriumi kooshoidmiseks. Järgnesid Riia ja Tbilisi veresaun. Esimese inimohvriks langes kinostuudio kroonikaoperaator, kes püüdis eriüksuste rünnakut filmida. Keevalises Gruusias aga tapeti inimesi tänavatel lausa sapöörilabidatega.
Pärast seda sai USAl mõõt lõplikult täis ja ta esitas Venemaale varasemast eksistentsiaalsema hoiatuse. Venemaa oli sunnitud rasketes võlgades vaakudes tegema valiku tapatalgute ning Lääne laenuleival elamise ja rahvastele viimaks iseseisvumise võimaldamise vahel.
Mõistagi ei jäänud Mihhail Gorbatšovil, kes kaardimajakeseks muutunud impeeriumi juhtides vanameelsete ees enam hingatagi ei julgenud, muud üle kui lõpetada massiline verevalamine. Eestil tookord vedas ja vägivald jäi ära. Me iseseisvusime tänu Nõukogude Liidu rumalusele ja laosele.
Praeguse 20. augusti klubi, tollase ülemnõukogu liikmetele tuleb siiski avaldada tänu julguse eest, et nad viimasel minutil rahvuslastega ühte paati hüppasid ja Eesti iseseisvuse poolt hääletasid.
Kommunistide endi kätega loodud kaos võimaldas USAl lõpuks lunastada Jalta leppega sünnitatud ülekohtu Balti riikidele. Lõpetati see naljakas kahemõttelisus, et ligi 50 aastat lehvisid väikeriikide lipud USA välisministeeriumi fuajees ja nende saadikud töötasid kogu selle aja ilma riigita.
NENDE FAKTIDE valguses tuleks lõpetada kemplemine veretu revolutsiooni ja selle üle, kas Rahvarinne või Kodanike Komitee juhtisid Eesti iseseisvumist. Need olid kõigest episoodid ajaloos. Eesti iseseisvuse tagatis on 1918. aastast peale olnud meie vaprate poegade ohvrid, mille nad tõid pärast Vabadussõda veel teist korda 1941. ja 1944. aastal Eestimaa vabastamise nimel.
Omaette valus küsimus on meile Saksa mundris võitlemine, mis on olnud lähimineviku ajaloo unustuse hõlma langemisele kui veskikivi kaelas.
Saksa okupatsiooni aegsete represseerimiste kohta saab asjalikku aimu omaaegse kõrge sõjaväelase Elias Kasaku kirjutatud, «Päevalehe» sarjas ilmunud memuaaridest.
Hea silma ja analüüsivõimega inimesena märkas ta juba end sisse töötanud Eesti Vabariigi vastuluure osakondades kitsarinnalisi, kättemaksuhimulisi ja pehmelt öeldes alatuid inimesi. Sellised olid kohe ennast Hitleri luureorganites pakkumas. Hulk ajakirjanikke ja kas või vasakpoolse ilmavaatega inimesi olid neile kannuste teenimisel kerge saak.
Alati leidub ju hõlptulu haistvaid kaasajooksikuid, kes eesti rahva nime tänini määrivad.
EES OOTAVAD 20. augusti pidustused oleks õigem pöörata 1944. aasta õnnetul Võru vallutamisel ja just 20. augustil alanud Lõuna-Eesti ühtedes verisemates, Võnnu koolimaja ümbruse kaitselahingutes langenute mälestamiseks.
Võnnu kaitsel olid toona peaaegu paljaste kätega eestlastest omakaitselased ja osalt juba Hitler-kaputt meelsuse omandanud Saksa armee julgestusdiviisi võitlejad. Positsioonide mahajätmist tuli mitmel korral ette eeskätt Saksa üksuste poolt.
Alates Vene armee sissetungist Narva lähistel peetud lahingud on mälestamisväärsed jõudude vahekorra pärast.
Saksa ja eesti sõdurite võitlus oli vapper ja traagiline ning Vene vägede diviiside kaupa hukkumine või taganemine näitas selle kolossi saamatust. Selline oli Vene sõjavägi juba Peeter Suure ajal, mil 18aastane Karl XII Narva vallutas.
NÄEME, KUI õige oli Katrin Johansoni mure, et oleme ajaloolise tõe maksmapanekuga lootusetult hiljaks jäänud. Põhjus on olnud arglikkus ja asjade õigete nimedega nimetamata jätmine. Nüüd on pooltõdede ühiskonda tabanud seni vist traagilisim tulemus, Norras juhtunu. Isegi Norra peaminister ei teinud kohe terroriakti järel vahet demokraatial ja avatusel.
Kas näiteks lämmastikväetisest pommi tegemise õpetus internetis on avatus? Kui jah, siis võib lämmastikainete ladude laiendamine Muuga sadamas ühel päeval kellegi pahelise käe läbi pool Eestit Läänemerele «avada».
Kõik ei saa olla kõigile lubatud ega avatud. Seekord taipas vähemalt Norra kohus, et ei ole demokraatia rikkumine, kui kurjategijal, kes küll tõendab oma tegu, kuid ei tunnista end selles süüdi, ei lasta esineda oma vormiriietuses ega avaldada väärastunud vaateid.
MEIL POLE 20. augustil põhjust pidutseda, see riigipüha kuluks ära, et meenutada oma ajalugu. Kahjuks ei tea noorem rahvas lähimineviku sündmustest peaaegu midagi.
Värskas püüdsin «Peko» etenduse kõrval saada aimu seal asuvast Eesti kaitseväe Petseri põhjalaagrist, millest on säilinud ainult mõni barakk ja hoone. Ma ei saanud nende kohta lisateavet ühegi kohaliku inimese käest. Isegi laagri maal oleva Setu talumuuseumi töötaja ei teadnud rohkem, kui barakid ise enda eest rääkisid.
Nagu hiljem selgus, algas 1941. aastal tollest laagrist õppuste sildi all Eesti ohvitseridelt relvade konfiskeerimisega nende Venemaale sunnitöölaagrisse küüditamine.
Augustis peaks vähemalt Lõuna-Eestis igal aastal veriste lahingute piirkondades rahvaüritusi korraldama. Värska etenduski oleks võinud olla selle algatuseks, kui tohutule rahvahulgale oleks olnud lipuväljakul peale mälestuskivi tollest väljaõppelaagrist ja laagri ajaloost mõni infotahvel.
Kes teab, võib-olla on piirirahva kild meie riigile pahane — anti ju osa Setu kuningriiki pärast 20. augustit Venemaale. Kas me ei peaks selle kuupäeva tähistamise asemel hoopis Setumaa muret jagama?
KUI ALUSTASIN demokraatia halva külje näitega Austriast, siis naaberriigist Saksamaalt tuli mõni aeg tagasi hea uudis. Rahva kõva sõnaga tühistati Vladimir Putinile vabaduse ja demokraatia edendamise auhinna andmine. Ja ennäe, Kremlist vastati, et Venemaa ja Saksamaa poliitilised suhted selle tõttu ei kannata.
Võib-olla on meil siiski veel mingi võimalus end kuuldavaks teha, kui rahvas ohjad haaraks. Praeguses Saksamaale gaasitoru ehitamise tuhinas on see küll imele lootmine, nagu lootsid relv käes võidelnud Eesti patrioodid sünnimaa päästmisele, mida paljud oma silmaga ei näinud. Nüüd, kui meie seda näeme, peaksime raiuma igaveseks mälestuseks nende lood kivimürakatesse võitlustandritel.