Juhtkiri: Pilk peal

Neli turvakaamerat on valmis Viljandis tööd alustama. Foto: Peeter Kümmel / Sakala

Esimesed turvakaamerad paigaldati Viljandisse rohkem kui 12 aastat tagasi. Toona olid sellised aparaadid nii uudsed, et kusagil mujal Eestis neid veel ei kasutatud.

Kahjuks oli «Sakala» sunnitud juba viis aastat hiljem kirjutama, et kahest linna üles seatud kaamerast on üks täiesti rivist väljas ja ka teisest ei jõua pilt Pargi tänavale kolinud politseiprefektuuri. Seda, kui kaua kaamerad kasutult rippunud olid, toona ei selgunudki, kuid ühe versiooni kohaselt oli neist tolku vaid kaks esimest aastat.

Nüüd on Viljandi avalik ruum taas elektrooniliselt jälgitav, vähemalt kesklinnas. Ehkki valvekaamerate objektiiv kõikidesse nurgatagustesse ei ulatu, peaks neist politseile nii avaliku korra kaitsmisel kui kuritegude avastamisel tublisti abi olema.

Võib arvata, et kui kaamera olnuks veetorni küljes juba mullu septembris, mil Tallinna kurjategijate kamp Mulgi Marketis asuvasse kullaärisse sisse murdis, oleks noorukid kinni võetud sealt välja ronides. Kätte saadi nad küll ka nüüd, kuid tööd ja vaeva oleks uurijatel palju vähem olnud.

See on vaid üks näide kuritegudest, mille sooritajaid kaamerad tabada aitavad. Vähemalt sama tähtis on aga nende ennetav mõju.

Skeptikud võivad muidugi väita, et pätid valivad edaspidi mustade tegude sooritamiseks kaamerate vaateväljast eemale jäävad kohad ning tegutsevad aktiivselt edasi. Mingil määral vastab see tõele, kuid enamasti pole kurikaeltel kõrvalistes paikades eriti midagi teha.

Näiteks kaklused, mis ööklubist lahkuvate purjus inimeste vahel taksot oodates tekivad, ei leia aset mõnes pimedas põiktänavas, vaid ikka klubi ukse ees. Ning huligaanid ei lähe üldjuhul lõhkuma kusagile kaugele, vaid purustavad seda, mis nende liikumistrajektoorile jääb.

Võib vaid loota, et valvekaameraid tuleb linna tasapisi juurde ja üha rohkem on kohti, kus inimestel on kindel olla, sest nende turvalisusel hoitakse pilk peal.