Kuhjavere teatrifestival on omaette fenomen

Kalju Komissarov Foto: Egon Valdaru

Rääkides järgmise nädala lõpul Kuhjaveres peetavatest külateatrite päevadest, ütleb teatrikorüfee Kalju Komissarov, et riiklike teatrite tumeda tuleviku taustal annavad harrastusteatrid lootust näitemängutegemise kestmiseks.

Kalju Komissarov, miks olete Kuhjavere külateatrite päevade patroon?

See on väga põnev protsess, milles olemist täiel rinnal naudin. Liiati usun, et sellel festivalil on tähtis missioon. Tõenäoliselt kahaneb meie rahvaarv üsna pea selliseks, et senises koguses riiklike teatrite ülalpidamine muutub veel raskemaks kui praegu. Harrastusteatrite fenomen annab usku, et asi elab rohujuure tasemel edasi.

Ühistegevus on eestlastele läbi aegade tähtis olnud. Ärkamisajal oli ju igas külas oma pasunakoor ja näitemänguselts. Asjaolu, et näitemänguharrastus on taas populaarne, on äärmiselt sümpaatne. See süstib tuleviku osas mõõdukat optimismi.

Millal võib teie arvates kõne alla tulla riiklike teatrite arvu vähendamine?

Usun, et see küsimus võib juba lähema nelja või viie aasta jooksul olla väga aktuaalne.

Milliseid ahhaa-elamusi olete Kuhjaveres nende aastate jooksul kogenud?

Mulle on see nähtus ise juba ahhaa-elamus. Täiesti siiralt — muidu ma ei istuks seal pikki päevi. Kuhjavere festivalil ei käi mõõtmist, kes on kõige ilusam, valgepäisem, tumedasilmsem ja nii edasi. See on lihtsalt koht, kus tuntakse rõõmu enda ja teiste esinemisest.

Loomulikult on sellel festivalil osavamaid lavastamisi ja ka väiksemate kogemustega inimeste katsetusi. Publikut jälgides võib märgata, millise õhinaga seda kõike vastu võetakse — selle nägemine on omaette suur väärtus.

Kasulikku leian siit ka oma igapäevatööks, sest märkan küsimusi, millele pean leidma vastuseid nii näitlejaid ja lavastajaid koolitades kui mõtiskledes, mis asi teater üldse on ning milliseid funktsioone ta ühiskonnas täitma peaks.

Kuhjavere on kõigile teistele küladele heaks eeskujuks, näidates, kuidas on võimalik kodukülas elu põnevaks teha. See küla on tõestanud, et õigete eestvedajate abiga on võimalik väga suuri asju teha väikese ressursiga.

Miks peaks tavaline inimene sammud Kuhjaverre seadma?

Kõige lihtsam vastus on see, et kahe päeva jooksul näeb seal 16 harrastusteatri etendust. Nagu eelmistel aastatel, tundub repertuaari skaala olevat seinast seina.

Üsna märkamatult on Kuhjavere festivalist kasvanud üle-eestilise tähendusega nähtus. Parematel päevadel on seal esindatud pooled maakonnad. Need, kes Kuhjaveres juba korra püünel on käinud, tahavad jälle tagasi pääseda ja teised, kes sellisest festivalist kuulevad, soovivad samuti sinna esinema minna. Nüüd on korraldajad pidanud juba valima, keda esinema võtta.

Kõigi seitsme aasta jooksul on mul olnud au olla ürituse patroon. Kahel korral on kavas olnud koolitusprogramm, kus oleme näpunäiteid andnud nii harrastusteatrite näitlejatele kui juhendajatele. Oleme selgitanud, kuidas lihtsama vaevaga hakkama saada, et iga kord ei peaks uuesti jalgratast leiutama.

Viimase õppuse korraldasime akadeemia täiendusõppe kaudu juuni algul. Koolituse sisuks said näitekunsti, näitlejatöö, lavakõne, hääletöö, lavastajatöö, instseneerimise, dramatiseerimise ja lavalise liikumise alustõed.

Kas Kuhjavere teatripäevad arenevad?

Kindlasti. Selle seitsme aasta jooksul ei ole lage saavutatud. Stagnatsiooni või tüdimuse märke ei ole veel märgata.

Kuidas Eestis tervikuna harrastusteatritel läheb?

Usun, et väga hästi. Praegu on harrastusteatrite liidus registreeritud 200 truppi. See on Eesti rahvaarvu arvestades tugev näitaja.

Kas see võib olla professionaalse teatri kasvulava?

See ei tohiks mingil juhul olla eesmärk. Need asjad võiksid olla jumala rahulikult lahus.

Mingil juhul ei teeks ma hierarhiat, et tublist isetegevuslasest peaks kasvama professionaal. Minu meelest läheb asi harrastusteatrites hapuks kätte just siis, kui eesmärgiks seatakse järeleahvimist selles, mida kutselises teatris tehakse.

Kas harrastusteatrite etendustes võib leida selliseid sähvatusi, mida kutselises teatris ei näe?

Usun, et võib. Näiteks see vahenditus. Oludest tulenevalt ei jätku osadesse tihti mehi: nad on kas surnud, joovad või on Soomes tööl. Siis tõmbavadki naised endale kingaviksiga vuntsid ette ja mängivad. Kutselises teatris ei julge enamasti keegi nii probleeme lahendada, aga harrastusteatrites saadakse sellega suurepäraselt hakkama. Ehk teisisõnu: seal ei ole primaarne kunstitegemine, inimesi käivitavad mootorid on hoopis teised ning see ongi minu arvates hea ja õige.