Koolikevad 2011 oli eriline. See sundis mind mõtlema asjaolule, et 60 aastat tagasi lõpetasin Valuoja koolis esimese ja 50 aastat tagasi Carl Robert Jakobsoni nimelises Viljandi 1. Keskkoolis viimase klassi. Oleks nagu põhjust juubeldada.
Juubeldada polnud põhjust
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tegelikult jäi sellest kevadest hinge matusemeeleolu, sest tulevikus neid koole enam ei ole.
See tähendab, et üle saja aasta emakeelset gümnaasiumiharidust andnud Jakobsoni kool, mis oli Eestis teine omalaadne, jätkab 2012. aasta sügisest põhikoolina. Valuoja haridustempel ei ava aga sellest sügisest enam õppureile niisugusena oma uksi.
Tegelikult on Hariduse tänava maja juba aasta otsa tühjalt seisnud ja viimaseid Valuoja kooli lapsi sunniti virelema teises linna otsas. Aasta tagasi sattusin kevadpäikeses suplevasse Valuoja koolimajja, kui sellest välja koliti. Ja mulle meenus, et meidki oli omal ajal siit pärast esimest klassi välja aetud. Suur osa õpilastest sai siis jätkata NKVDst vabanenud hoones tollase Tombi (nüüd taas Laidoneri) platsi
ääres.
Aga Carl Robert Jakobsoni nimeline gümnaasium peab aasta pärast loovutama oma mõttelise koha mingile ebamäärasele eliitkoolile. Selle poolt hääletajate pilt on avaldatud «Sakalas» ja paljud hoiavad seda kui tunnistust Viljandi koolide ajaloole kriipsu peale tõmbajatest.
Tegelikult oli ka see õppeasutus alati eliitkool, kus anti kõrgel tasemel haridust. Ainuüksi meie lend, mille kolmes paralleelis oli viis medaliga lõpetanut, on andnud Eestile kümneid teadusdoktoreid ja magistreid, lisaks paljude erialade spetsialiste.
Kaks kooli, kaks raamatut
Tänavust kurba koolikevadet jäid meenutama kaks kibekiirelt välja antud raamatut, mille valmimise juures oli mul õnn olla. Virve Kikas koostas Jakobsoni kooli vilistlaste mälestusi koondava raamatu pealkirjaga «Kõik on kokku elu lugu», mis on järg Carl Robert Jakobsoni nimelise gümnaasiumi ajaloost kõnelevale teosele «Kõik on kokku koolilugu».
Leili Närska pani aga kokku järje oma raamatule «Kool Valuoja kaldal». Tänavuse teose pealkiri on «Valuoja kooli lapsed».
Mõlema koguteose avaldamisega oli kiire, sest tulevikus poleks ju nende kogumike trükkijaid enam olnud. Seda mõistsid missioonitundega Virve Kikas ja Leili Närska (mõlemad naised on muide Jakobsoni gümnaasiumi vilistlased) väga hästi. Neid toetasid direktorid Eero Järvekülg ja Matti Orav.
Nüüd jäävad nimetatud kogumikud meenutama aastat, mil Viljandis viidi vägivaldselt ellu järjekordne koolireform. Aasta pärast sügisel alustab niinimetatud riigigümnaasium tegevust siin ja seal, sest oma maja selleks ajaks ilmselt veel valmis ei jõuta. Õnnetu algusega eliitkool, või mis?
Isiklikud mälestused loovad terviku
«Valuoja kooli lapsed» on vilistlaste mälestuste raamat. Kuid mitte ainult. See loob ka üldistuse läbi aastakümnete.
Leili Närska, kes on ise Valuoja kooli lõpetanud, on seadnud endale eesmärgiks luua tervik paljude haridusasutuste liitmise ja lahutamise loost kreiskooli ja Kantreküla kooli aegadest tänapäevani välja. See on tal õnnestunud.
Need ajad on olnud väga värvikad ja neis on olnud nii päikest kui äikest. Isiklike mälestuste põhjal portreteeritakse õpetajaid ja õpilasi — kogu seda Valuoja kaldal püsinud kooli. Liigset ilustamist ja ilutsemist siit ei leia. Nagu on teosesse kirjutanud Katrin Mändmaa: «Meeles on nii head kui halba ja naljakatki.»
Mina lisaksin, et raamatust leiab ka kurbnaljakaid seiku. Näiteks võib tuua Raivo Mändmaa meenutuse sellest, kuidas pioneerijuht aktiivset ateistlikku kasvatustööd tegi, käskides kirikuaknaid puruks peksta. Kuuldavasti oli selliseid soovitusi andnud mõni teinegi õpetaja.
Samade kaante vahelt leiame Enn Siimeri loo, milles ta kirjeldab sinimustvalge lipu lehvimist kirikutornis.
Iseloomulikult kõlab ka Aini Kislõi kirja pandud lause: «Juukseid õpetaja meeleheaks ma sirgeks ei saanud.» Loomulike lokkidega lapsi on Viljandi koolides ajast aega kraani alla saadetud.
Säärased mälestuskillud äratavad huvi teistegi kirjatööde vastu.
Anna Järve mäletatakse hea sõnaga
Minule teadaoleval ajal oli selle Valuoja kaldal seisva haridustempli hea haldjas ehk majavaim õpetaja ja õppejuhataja Anna Laul-Järv, kes on ka kolleeg Paul Rummo traagilise poeemi «Alfred ja Anna» peategelase prototüüp. Ta ei olnud kunagi direktor, kuid alati juht.
Seda, et Anna Laul-Järv oli ka ise võimeline heal tasemel luulet looma, tunnistab tema «Valuoja kooli lastes» avaldatud luuletus «Mu hinges loidavad ta aknatuled». Raamatus saab sõna ka Anna Järve poeg, kunagine iluuisutaja Rein Järv.
Kõnealuses teoses on avastamisrõõmu algusest lõpuni. Sealt leiab informatsiooni selle kohta, kuhu üks või teine õpetaja kadus. Saab teada sedagi, miks vallandati emakeeleõpetaja Elma Kelder ja kaotas direktorikoha Ants Kelder. Et kollektiiv hoidis kokku, said sellised pedagoogid enamasti edasi töötada teistel ametikohtadel.
See generatsioon oli vahetunud uuega, kui seni Tombi platsil tegutsenud õppeasutus kolis üle Hariduse tänava hoonesse — seal asunud pedagoogiline kool likvideeriti.
Kaugetest aastatest tänapäevani
Aga tolleaegsetest on veel elavate kirjas väga mitmekülgne õpetaja Silvia Rull-Kuusk ja andekas pioneerijuht Loreida Kubu-Merirand.
Kuulsustest leiame raamatust kõigepealt Johan Laidoneri, kellele püstitati Viljandisse ratsamonument. Pronkskujuna seisab järvealleel ka Hubert Pärnakivi.
Teadlastest saavad sõna Ants Kõverjalg, Arne Lepp, Kaljo Reidla, Maria Teiverlaur, Heini-Hans Valgemäe, Ude Uibo ja teised. Kultuuritegelastest loeme August Härmast ja Leida Männigost.
Oma mälestusi jagavad filmirežissöör Tõnis Kask, näitlejad Liina Üksküla, Priit Loog, Arvo Raimo ja Heino Torga, muusik Ene Salumäe, helilooja Anu Röömel ning paljude muude erialade esindajad (Jüri Nael, Mare Hunt, Vello Orumets, Mall Ader-Luts ja teised).
Aga oh kui paljude inimeste kirjatükke tahaks veel lugeda!
Eriti soovitan Heidi Bergmanni lugu «Riigipühade eel pidime tegema rividrilli» ja Heino Torga «Meeles on paar episoodi». Need on seotud Stalini ja tema valitsemisajaga.
Heidi Bergmann meenutab, kuidas terve nende klass koolist välja heideti, sest ei andnud välja tüdrukut, kes Stalini (pildi) «trellide taha» pani. Trellideks olid muidugi võimlemisredelid. Hiljem said nad küll kooli tagasi, kuid mälestus sellest vahejuhtumist püsib igavesti. Tol ajal elati ju hirmu all.
Stalini pildiga oli tegu ka Heino Torga loos. Õpetaja ei riskinud ise asja lahendada, vaid viis õpilased direktori juurde. Aga direktor, Venemaa eestlane August Turp tukkus oma kabinetis viinapudeli taga ega pannud sisenejaid tähelegi. Nii jäi neil üle vaid taganeda.
Kahjuks ei kirjelda Endel Kaalep selles raamatus enda Stalini-lugu. Aga ühes kodu-uurimise kogumikus on see ära trükitud. Ta meenutab seal, et 1945. aasta 22. jaanuaril oli kool suletud külma tõttu, 18.—26. veebruarini küttepuude puudumise pärast ja 15. märtsist 5. aprillini haigustest tingitult.
«Kui külm oli, siis lasti meid tihti koju. Selle teate peale hakati tavaliselt mütse lakke pilduma ja karjuti «Hurraa! Elagu suur Stalin!»,» meenutab Endel Kaalep.
«Igas klassis pidi olema seinaleht ning suurte juhtide Lenini ja Stalini pildid. Niipea kui õpetaja oli vahetunnil klassist lahkunud, algas piltidele märkilaskmine haagipüssidega.
Haagipüss oli kummipüss, kus laskemoonaks olid väikesed traadist haagid. Tollal polnud pildid veel klaasraami all, mistõttu tuli neid nädalas mitu korda vahetada. Õnneks need pahandused kooli seinte vahelt kaugemale ei jõudnud. Tavaline karistus oli pärast tunde nurgas seismine direktor Turbi kabinetis. Et patuseid oli palju, siis seisti kahes reas, kusjuures seinapoolsed uuristasid tavaliselt naeltega seina auke.»
August Turp oli tulnud Venemaalt ja teadis, et niisuguseid asju ei tasu suure kella külge riputada.
Näiteks andekas noor vene poeet Pavel Vassiljev oli purjuspäi Stalini pildi puruks rebinud, mille järel ta arreteeriti ja maha lasti. Vaat niisuguselgi ajal on elanud Valuoja kooli lapsed.