Maale on koole vaja

Arved Breidaks Foto: Erakogu

EESTI GÜMNAASIUMIVÕRGU ahendamine viib meid tagasi «Tõe ja Õiguse» aega, mil maalapse pääs koolihariduse juurde sõltus paljuski vanemate rahakotist, sest koolid olid kaugel ja haridus kallis.

Haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo hinnangul on gümnaasiume Eestis liiga palju ja suurt osa neist hoitakse elus põhikoolile eraldatud pearaha arvelt.

Selmet raisata raha alarahvastatud (maa)gümnaasiumide elushoidmisele, tuleks ministri meelest need sulgeda, et saaks arendada põhi- ja kutsekoole. Järele jäävad gümnaasiumid muutuksid seeläbi ka tegelikult kõrgkooliks ettevalmistavateks õppeasutusteks, mitte poleks põhikooli pikendused, nagu praegu tihti juhtub.

HARIDUSMINISTEERIUMI soov ärgitada põhikooli lõpetanuid gümnaasiumi asemel pigem kutsekooli valima on üsna vana, kuid tulemused on lasknud end oodata. Eestis on üldgümnaasiumiõpe jätkuvalt populaarne ja kutsekeskkoolid püsivad tagaplaanil. Miks?

Põhjusi on vähemalt kolm. Kui noor lõpetab põhikooli, on tal mugav jätkata õpinguid kas sama kooli gümnaasiumiastmes või kui seda pole, siis lähimas omavalitsuses. Üldjuhul pole provintsigümnaasiumides konkurentsi ja vastu võetakse peaaegu kõik soovijad.

Vanematele sobib samuti kodulähedane gümnaasium, sest laps püsib nõnda veel kolm aastat silma all ja tema koolitamine tuleb tükk maad odavam kui näiteks maakonnakeskuses või sootuks Tartus või Tallinnas õppides.

Kolmas oluline põhjus on selgusetus, mis valitseb põhikoolilõpetaja tulevikuplaanides. Lihtne on talle öelda, et mine kutsekooli ja õpi amet selgeks, aga kui palju on neid 16aastasi, kes täpselt teavad, kelleks saada tahavad.

Kolm gümnaasiumiaastat on hea ajapikendus, et oma tuleviku osas suuremale selgusele jõuda. Paljudele jääb muidugi ka sellest väheks, kuid gümnaasiumist väljuv 19aastane noor oskab siiski hinnata oma võimeid ja soove realistlikumalt kui kolm aastat tagasi.

GÜMNAASIUMI LÄBINULE on edasiõppimiseks uksed rohkem lahti kui põhikooli lõpetanule ja õppeprotsess on mõnevõrra leebem. Et noorel on keskharidus juba käes, pole koolipäevad nii pikad ja saab keskenduda kutseõppele.

Sellises olukorras oleks vale väikegümnaasiume väevõimuga sulgema hakata, tuues ainsaks põhjenduseks nende liigse kulukuse.

Pealegi on gümnaasiumide arvu vähendamisega kaasnev kokkuhoid näiline, sest lapsed tuleb sellisel juhul saata kaugemale kooli. Lisaraha peavad välja käima vanemad. Riik lahendab küll enda probleemi ja saab taas vaksa võrra õhemaks viilitud, kuid lapsevanematele tuleb muresid juurde.

Oleks vale öelda, et gümnaasiumihariduses ei ole üldse muudatusi tarvis. Need kutsub esile laste vähesus, mille tõttu paneb osa koole paratamatult uksed kinni.

Teiseks peavad gümnaasiumid muutuma elulähedasemaks. Fakt on, et 27 protsenti praegustest töötutest on üldkeskharidusega inimesed, kes pole suutnud või saanud õpinguid jätkata ja kellel pole konkreetset kutset. Kas on mõtet anda üldkeskharidus inimesele, kes ei suuda õpinguid jätkata ning jääb oma pooliku haridusega ühiskonnale koormaks?

Oleksid nad omal ajal kodulähedase gümnaasiumi asemel mõne kaugema kutsekooli valinud, rassiksid nad vahest ehitusel või tööpingi taga, mitte ei ootaks abiraha.

SEE ANNAB märku, et ka gümnaasiumilõpetaja peas valitseb oma tuleviku osas üsna udune seis. Kui kõrgkooli sisse ei pääse ja kutsekooli vastu huvi pole, jääb noor elluastuja ripakile ning halvemal juhul muutub aastaga elukutseliseks töötuks. Süüdi pole seejuures mitte gümnaasium, vaid noorele pakutavate võimaluste vähesus.

Testitulemused on tõestanud, et Eesti õpilased on ainetundmises väga tublid, kuid oskus teadmisi reaalsesse ellu üle kanda jääb nõrgaks. Kas gümnaasiumide vähendamine aitaks seda probleemi lahendada? Minu arvates mitte.

Kui räägime teadmistepõhisest majandusest ja tarkadest töökohtadest, siis ei peaks eelistatud olema mitte lihtne ametiõpe, vaid rakenduskõrgharidus, mis omandatakse pärast gümnaasiumi. Haridussüsteemi eesmärk ei tohiks olla toota üksnes lihttöölisi, keda nagunii koolitatakse, vaid rõhuasetus võiks olla kraad kõrgemal.

Koolid peaksid ette valmistama laia silmaringiga noori spetsialiste-ettevõtjaid, kes tunnevad huvipakkuvat eluvaldkonda laiemalt. Kes pole kinni omas kitsas rööpas, vaid suudavad ühiskondlikest protsessidest aru saada. Selleks on gümnaasiumiharidus ääretult vajalik.

HARIDUSPOLIITIKA eesmärk ei tohiks olla gümnaasiume vähendada, vaid arendada need õppeasutusteks, mille lõpetamise järel on noorel inimesel motivatsioon ja võimalused õppida edasi heaks spetsialistiks talle sobival erialal.

Selleks, et ta jõuaks teadmiseni, mida pärast gümnaasiumi edasi teha, ei tule kooli kinni panna, vaid tuua sinna kutsenõustaja ning tutvustada õpilastele põhjalikult õppimisvõimalusi, tööturgu ja perspektiive.

Gümnaasiumiharidus peab senisest oluliselt rohkem siduma elu ja majandusega, et see oleks igas mõttes noori inimesi eluks ette valmistav kool, jätkugu elu siis kutsekoolis, rakenduskõrgkoolis või ülikoolis.