Reede õhtul kella viie paiku tuli Viljandi bussijaama mees, kes kaldus tahapoole viltu ja kõikus märgatavalt. Ühel hetkel ta komistas ja kukkus bussi ootava vanema mehe koti otsa. Too pistis röökima: «Ära joo ennast täis, kui sa olla ei oska!» Mees sai ise püsti, aga mulle jäi abikätt pakkudes silma, et ta ei haisenud nagu joodikud tavaliselt ega olnud ka räpane.
Mees tahtis minna Sarbussi Kuressaare bussi peale ja komberdas juba sõidukissegi, kui järjekorras oodanud umbes 25aastane mees talle osutades juhile ütles: «Ega te seda ju ometi bussi ei lase.»
Ta tõstetigi maha ja astus vaikselt eemale, ei räusanud ega lärmanud.
See mees ei olnud purjus. Ka epilepsiahaiged taaruvad kui joodikud ja neid iseloomustavad krambihood. Ta vajanuks vaid varju kuuma päikese eest ja võib olla pisut juua, kuid bussist mahatõstmine oli asjatu väiklus.
Kes võtab nüüd vastutuse, kui temaga midagi juhtus ja ta enam koju ei jõuagi? Ka haigel on õigus olla ja bussiga sõita. Meil on õigus valida teine buss, kui meile kaassõitjad ei meeldi, aga haiged ei peaks ülejäänute pärast kannatama.